Millest inimesed räägivad? Jahedast ilmast. Kehvast ilmast. Kuumalainest, mida polegi veel tänavu olnud. Tulin firma suvepäevadelt. Hommikul oli pohmell, tüütu tagasisõit auto tagaistmel. Pohmellidega on see hea asi, et need lähevad üsna kiiresti üle. Tavaliselt ma päeval ei saa magada, aga täna olen terve päeva maganud. Kuulasin "Müstilist venemaad", tukkusin, higistasin, nägin unenägusid. Ühes sõitsin wakeboardiga, pärast olid jalad valusad. Mingi kummaline seltskond oli seal veekogu ääres, ei klappinud kellegagi. Nüüd on õhtu, aga keha kaalub endiselt kaks tonni. Iga liigutus on vaevaline, pikutada on ka vaev. Kui mõtlema hakkan, tuleb kohe masendus - juba ongi laupäev läbi. Homne, justkui tööinimeste narritamiseks mõeldud pühapäev, ja terendabki uus töönädal silme ees. Kas hulkurina oleksin õnnelikum? Elusam vast kindlasti. Vahel vaatan peeglist oma tuhmunud pilku, väsinud silmi ja sisimas tean, et ma pole rahul praeguse elukorraldusega. Midagi vajab muutmist. Mis? Teraapiatöö juures meeldib mulle, et vahet pole, mis ilm väljas on, jututeemad on elulised ja sügavad. On rääkida millestki muust, kui kehvast ilmast. See oleks üks tee, mida mööda minna. Olla inimeste ja nende lugude, sisemaailmade jaoks olemas. Pean ikka vastama ühele kliendile, kes soovis sessiooni veel enne jaanipäeva. Aega on raske leida, aga küll saab, küll leian ka energiat. Vaatame.

Ärevus, rahutus, mis vaheldub zombi olemisega, on muutunud põhilisteks seisunditeks. Ja võib-olla on õigus Õnnepalul, kui ta ütleb, et me ei tunne oma õnne enne, kui see on läinud. Viimasel ajal valutab põlv teatud asendites, olen juba hakanud ära harjuma, aga ometi on see nii harjumatu, et miski valutab. Üldiselt ei valuta kuskilt. Ka see on juba päris suur õnn. Mediteerides on võimalik jõuda päris suure õnne ja rõõmuni. Ometi kodus praktiseerides on need istumised sageli lihtsalt ootamised, millal seanss juba lõpeb, oma heade hetkedega. Laagris on keskendumine suurem ja ühte päeva mahub tunde ja tunde harjutamist ja õppimist. Sellel on ka suuremad tagajärjed. Kuidas ma küll pääsen oma praegusest õnnetusest? Mul on oht jääda ohvrirolli, selle asemel, et midagi muuta. Praegune šamanistlik kursus on suurepärane võimalus, ometi olen üsna passiivne.

Eile suvepäevadele sõites olin hommikul torssis. Raske oli teeselda, et meeldib see mõte suure seltskonnaga kuhugi mändide alla puhkekülla sõita. Hiljem läks toredamaks. Loobusin ühest ühisest ettevõtmisest ja läksin ujuma, imeilus rand ja mõnus vesi. Õhtul kui peoks läks, sain mitu tundi tantsida ja juua. Trall ja tagaajamine, umbes sada viiskümmend inimest, kellest peaaegu kõik olid naised. Ühes tüdrukute tantsuringis tuletati mulle meeldi, misasi on põsekas. Kui tantsid kellegagi aeglast, põsed koos. Avastasin ka loo, mis mulle väga meeldib. Esiteks mul on peas enamus Smilersi lugude sõnad. Grete Paia kaver loost "Ainult unustamiseks". Peo meeleolus töötab hästi. Nostalgia uuemas kuues Pur Mudd’iga. Vii mind enda juurde täna, mööda salajasi teid. Võta kasuta mind ära, ära oota vastuseid. Seisan alasti su ette, rebin ennast ribadeks. Seda kõike ainult, ainult unustamiseks. Pidin kinni panema loo, muidu jäängi seda ketrama. Olemine läks paremaks. Rääkisin eile uue kolleegiga, 24aastase tüdrukuga, saime hästi jutule. Ta rääkis, et peab igal ööl magama 8-9 tundi, perearst rääkis, et kui magada vähem, siis varem või hiljem tuleb ikkagi tagasi magada, muidu väsimus kuhjub. Minu praegune elustiil ongi üks väsimuse kuhjamine. Olen viimase aasta jooksul tööl olles kahel korral olnud nädalasel haiguslehel, kus sümptomeid praktiliselt muid polnudki, kui lihtsalt korralik breakdown. Ei jõua midagi muud teha, peale magamise. Nädal aega magan ja siis tõusen jälle nagu tuhast. Ilmselt see on enda ära väsitamise tagajärg. Uni pole kõige parem, tuleb sekka öid, kus ei magagi üle paari tunni, see annab tunda pikalt. Lisaks peonädalavahetused, kus ka uni lühem. Sinna võib ka ports elurõõmu kaduda.

Suvepäevadel on head dialoogid, inimesed tunnevad ennast vabamalt. Üks mees ütles teisele, et ei pea ta räuskamist kuulama. Pead küll, ma maksan sulle palka.

Üks mees rääkis, et läheb hommikul sokujahile. Naine, kelle mees ka jahimees, ütles, et talle ei meeldi jahti pidada, aga talle meeldib lasta. Mulle meeldis see lause - mulle ei meeldi jahti pidada, aga mulle meeldib lasta.

Mulle meeldib loodus, aga mulle ei meeldi ärimajad. Ilmselt maaelu ma ka ei igatse, lihtsalt seda keskkonda, rahunen maakodudes. Vanades saunades, plekist kaussides, kuhu saab segada külmast ja kuumast veest pesuvee. Vaadetes üle lilleliste põldude, metsarägastikes hulkudes, märgates elusloodust, värve ja õisi, see on mu puhkekoht. Suvised džunglid on kutsuvad oma sooja ja rikkusega. Sellest ma pole veel tüdinud.