Miskipärast tulid meelde Goa rannad. See omapärane elu seal. Vanad hipid, kes ennast juba 70ndatest unustanud sinna ja nüüd vanaks saanud. Pole paha elu.

Kui hommikul oli keha rampväsinud, pärast tohutut magamist, ja arvasin, et mul on borrelioos, siis sai täna käidud rattaga rannas ujumas, väljas oldud, nagu mulle meeldib, ja nüüd õhtul veel tantsimas. Tantsutunnid on midagi, mis on peaaegu nagu maavälist minu jaoks. Tõstavad välja tavaelust. Hea õpetaja tunnis, koos heade inimestega juhtub midagi maagilist. Inimesed naudivad ja ei taha lõpus ära minna, kallistatakse ja sellises heas vaibis on lihtne olla avatud ja soovida häid asju teistele. Vähemalt vahel on vaja seda tunda, et taastuks usk elu headusesse. Veider on see paaristantsimine, pusid ja pusid üksteise kehade kallal, proovid leida rütmi ja õigeid kehalisi liikumisi, mida toidab õige tunnetus. Õppides muidugi ongi üks pusserdamine ja siis väiksed hetked, kui midagi tuleb välja, mis annab hea tunde. Muudmoodi ma seda hetkel seletada ei oska. Enne, kui ma ei tegelenud tantsimisega, siis oleks võidud seda ükskõik mismoodi mulle seletada ja ma poleks sellest aru saanud nii nagu nüüd saan. Tänulik, et selline elu mulle osaks on saanud. Ja kuidas hommikul tundsin ennast täiesti haige ja väsinuna, siis nüüd õhtuks olen saanud olla sotsiaalne, liikuda õues, tantsusaalis, suhelda, tunda lähedust ja omadega rahul. Hea on minna voodisse, kui keha on väsinud, aga samas jooksmas käimine ei anna seda head tunnet. Vähemalt viimasel ajal mitte. Kõht on tühi. Katsun õhtuti mitte süüa, aga ühe või kaks juustuleiba panen küll mikrolaineahju.

Muidugi tulevad ahjus või pannil tehtud leivad paremad, aga mikro, mille omanikuks alles mõni kuu tagasi sain, on kiirem. Selle peamine miinus on krõbedus, mida pole. Toitu ei saa pealt krõbedaks. Isegi pitsat soojendades jääb see lödi. Ei mingit isuäratavat tekstuuri, mida annab ahjukuumus.