Nädalavahetuse õudus on möödas. Kass üle elatud. Kuigi magasin öösel vähe, siis on reipam kui eile. Taas normaalse inimese tunne. Pidutsemise suurim lõiv on röövitud hingerahu. Vältimatu vaimne madalseis. Pohmell tõukab kuhugi päris tumedasse kohta, kust ei ole saa kiirelt välja ronida. Tuleb lihtsalt läbi minna. Lihtne see muidugi pole. Kuid mis sellele järgneb? Tõus, rõõmu tagasitulek. Ei tea jah, mis nendest pidutsemistest saab. Ma ei oska ega tahagi piiri pidada. Peaksin jooma nädala sees, sest siis on teada, kell kaheksa on äratus ja ei saa liiga pikale minna. Reede õhtul pole ühtegi takistust ees. Eile käisin deidil. Väga ilus tüdruk oli, armusin vist isegi natuke ära. Lõpuks ei saanudki aru, mis ta arvas. Ma arvan, et talle meeldis ja ta näeb mind sooja ja toreda inimesena, aga kas sellest midagi edasi tuleb, kas üldse veel näeme, eks see selgub, kui mingi päev talle jälle kirjutan ja kutsun kuhugi. Keegi niidab väljas muru. Sisepõlemismootori põrin, nagu suur kimalane. Ja seda maad tal jagub. Tuleb jälle aknad kinni hoida. Tellisin pimendavad kardinad. Äkki magan paremini, kui tuba on pime? Äkki siis ei ärka varahommiku valgusesse? Ma ei tea, kas see on hea plaan. Võib-olla on raskem ärgata, kui on pime? Vähemalt vastasmaja valgusreostav laoplatsi prožektor ei pääse enam tuba valgustama.

Peaksin taas töötuppa minema ja tööle asuma. Eile, kui oli nullmotivatsioonipäev ja tööd oli raske teha, ütles juht, et saan veidi palka juurde. Ma ei osanud kohe rõõmustada. See pole suur summa, palju väiksem, kui hinnatõusud, aga arvestades, et olen hakanud vähem sööma, toitu tellima ja alkoholile kulutama, siis on kulud vist isegi langenud. Ma pole viitsinud enam arvestust pidada, kuigi peaks.

Pärast deiti ei tulnud õhtul und, jõin viskit ja tegin tööasju, nüüd on pilt veidi särisev. Lihtsam on seda niitmist taluda, kui midagi ette võtta. Olen öelnud, et jätaks vähemalt osa niitmata. Maja taga on suur ala, kus keegi nagunii kunagi ei käi. Aga eks osadele meeldib vist niidetud muru. Mulle meeldiks kõrgem, sellised kõrrelised, mis suvepalavuses kolletuvad ja kus putukad sumisevad, mis lainetab tuules ja kust kostub sirinat.

Olgu, kuidas on. Mingit nädalate pärast eesootavad sündmused tekitavad muret. Mõttetu. Mõttetu on muretseda. Võib-olla tasub taas meelde tuletada seda tõde, et midagi ei pea tegema. Tasub lihtsalt vähem kulutada, proovida teha ka seda, mis meeldib ja siis ei pea niipalju muretsema, et kui tõesti tuleb töölt ära tulla, on kohe rahapuudus. Korralikult magamata öö annab ikka tunda. On mingi suvaline jaheda juuni vihmane kolmapäev. Puhkust tuleb sel suvel ainult niipalju, kui augustis ordinatsiooniks võtan. Lähen Aegnale üheksaks päevaks mungaelu elama. Ma arvan, et mu meditatsioon saab seal hea arengu edasi. Hea võimalus Eestis meelt treenida.