Õudne hommik. Kui terve päev mööduks nii nagu esimesed minutid pärast ärkamist, õudus. Õnneks külm dušš midagi ikkagi teeb, midagi muudab. Raputab välja sellest ärkamise masendusest. Ikkagi on lootus, et läheb paremaks. Et on lihtsalt raske aeg. Kõige hullem on see, et ma ei tea, mis seda põhjustab. Aga mingi tujutus on. See elu enne palgatööd tundub juba nagu mingi fantaasia, kus nädalas oli võib-olla üks kuhugi kellaaja peale minek. Oli ka masendust, pigem ängistust, kui kõik teised olid tööl ja ma ei teadnud mida teha, kuidas kasulik olla. Ometi päevad läksid kiiresti ja mulle tundub, et energiat oli rohkem, kuigi tegin vähem. Jõudsin ikkagi teha 50km rattatiire ja neid nautida, see oli hea ajasisustus. Praegu istun terve päeva, aga ikka ei kujuta ette, et tahaks teha midagi füüsiliselt koormavat. Kõik on muutunud. Lohutan ennast sellega, et näen neid, kes töötud, ja pole õnnelikumad, vaid on sama rahutud ja rahulolematud. Igatpidi tundub lõksus olek.

Eile koolitusel oli juttu Kybalionist, seitsmest universumikoodist, mis ühte raamatusse kogutud. Üks neist: nagu üleval nii ka all. Murdes puuoksa on oksa kujul tegu väikse puuga, mida võib lõputult väiksemaks teha ja iga osa on üha väiksem puu.

Nii et jah, ei teagi. Vähemalt on reede, äkki see on hea? Homme tulevad tantsu workshopid, äkki ka see on hea. Äkki see terve nädala kestnud väsimus hakkab üle minema? Magan ju küll, üritan 7-8 tundi. Kas ma kunagi tahan üldse suhtes olla? Pigem mitte, aga see ei tähenda, et seda juhtuda ei või. Kui ilmub keegi ja tunne võtab üle, siis vaealt ma sellele vastu hakkan puiklema. Aga praegu, mõistuslikult ma ei kujuta ette, et võiksin kellegagi harjuda. Mul on välja kujunenud oma kindlad eelistused, harjumused, elustiil, mida on keeruline kellegagi klapitada, eriti inimesega, kellel on samuti oma rutiin. Ma olen ka osa sellest üha individualiseeruvast ühiskonnast, kus ei taha ja ei suuda enam koos elada. Huvitav, kuhu see viib. Teisalt jälle räägitakse, et me elame murrangulisel ajal ja ka teadus tõestab meie seotust kõige elavaga, seda, mida šamaanid on alati teadnud. Suhestumine ja suhete loomine kõigega, millega kokku puutud, avab uksi muutustele ja aitab tunda ühendust. Nii võttes ei ole miski surnud. Olevat teaduslike töid selle kohta, kuidas me oleme tehtud tähetolmust. Võiks ju öelda, et surnud tähtede tolmust, aga kui me elame edasi, siis tekib küsimus, et mis on surnud? Tähtede tolm on transformeerunud minuks ja jätkab muutumist kuni saab millekski muuks ja nii kõik elab edasi. Peaks seda raamatut lugema. Kui me elame universumis, siis oleks hea selle toimimist tunda, sellest sõltub ka nö edukus selles keskkonnas. Ma ei taha jälle hakata rääkima, kuidas maal on parem, kui linnas, sest ka linnas, selles majas, milles ma elan on samuti kasutatud materjale, mis on tulnud maa seest ja loodusest ning see ühendus kõigi elementidega on igalpool, ometi on metsavahel jalutades lihtsam märgata seda nii öelda eluta loodust eksisteerimas, on võimalik sellega dialoogi astuda, vaikselt rannale sulisevate lainetega, päikesepaistega, kivide ja puudega.