Suve algus tõmbab oma pidudega. Jällegi on läinud natuke käest ära see värk. Üle-eelmine nädalavahetus oli kolmepäevane pidu. Siis oli vähemalt äge, palju erinevaid inimesi, ringikäimisi, seiklusi, mida meenutada. Nüüd aga oli pigem üksluisem joomine. Lihtsalt purjutamine. Korralik viinatõbi käib ikka mööda maad. Juunis on keeruline alkovaba kuud teha. Aga sellist pikka joomist katsun iga hinna eest vältida. See pöörab kõik pea peale. Isegi üllatavalt hea on täna, teisipäeval. Tavaliselt läheb taastumiseks kauem. Joomine tähendab, et ma ei käi jooksmas, ei mediteeri. Peaks jooma nii nagu Frank, kelle juures Tais elasin. Ta tegi ühe kange kokteili, jõi selle ära ja rohkem peale ei võtnud. Läks normaalsel ajal magama. Pohmelli sellest ei teki. Samas saab natuke jooki nautida ikka. Aga see hommikuni või järgmise või ülejärgmise päeva õhtuni joomine ... Vähemalt minu vanuses väga halb. Muidugi on omad plussid, muidu ei teeks seda. Muudab seltskondlikuks, lihtne on suhelda, elu on seikluslikum. Aga see kõik tuleb millegi arvelt ja hind muutub järjest kõrgemaks. Nii nagu kütusehind, tõuseb ka purjutamise maks. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi tuleb kaine püsida. Tööl on uued väljakutsed, tahan mediteerida. Alles oli Aegna-laager, kui meenus jälle, kui hästi on võimalik ennast tunda, kui võtta objekte vähemaks, istuda ja jälgida hingamist. Keha lõdvestub, ka kehas olevad emotsionaalsed pinged võivad vabaneda, tekib rahulikum olemine. Kardinaalselt erinev sellest pohmelliõudusest. Eile oli kõik ikka väga süngetes toonides, väljapääsu ei paistnud.

Täna selgub, kas saan augustis vabaks selle nädala, mida mul vaja on, et osaleda lühiajalisel ordinatsioonil. 9-päevalises laagris, kus pühitsetakse mungaks. See oleks hea võimalus saada mul endalgi teada, kuidas mungaelu oleks, sellises lühiformaadis. Räägin täna juhiga sellest, kas ma saaksin puhkuse selleks ajaks. Kui ei saa, siis ... on väga kahju. Ja ongi jälle aeg tööle hakata. Kas pääseb kunagi sellest nuhtlusest? Koguaeg töö. Eriti, kui nädalavahetusel pidutseda, siis kaovad need vabad päevad eriti kiiresti nagu musta auku. Meditatsioonilaagris oli nädalavahetus terve igavik. Olles teadlikum, hakkab aeg justkui aeglasemalt liikuma. Iga hetk on kogetavam, rikkalikum ja tihedam. Aeg ei jookse lihtsalt mööda. See kaks ja pool tuhat vana õpetus on tänapäeval vägagi kasulik. Nüüd on mu eesmärk taas igapäevane praktika ellu viia. Hakata hommikuti mediteerima, ärkama varem, et vähemalt pool tundi mediteerida.

Ma ei suuda uskuda, et on teisipäev, tahaks juba reedet. Või poole lühemaid tööpäevi. Õudus.