Igahommikune masendus. Võib-olla sellest rohust, fluanksoolist, mis peaks masendust ravima, õigemini ärevust. Olles proovinud erinevaid antidepressante, siis olen jõudnud ühe lihtsa järelduseni, mida arstid ei ütle. Kõik, mis vähendab ärevust, tekitab depressiooni. Ja vastupidi. Depressiooni vähendama mõeldud preparaatidega kaasneb ärevus, milleks on vaja omakorda ärevust vähendavaid preparaate. See on õudne, see arstimite universum, labürint oma kõrvalnähtude armeega. Tuleb ikkagi teha trenni, mediteerida, kindlapeale toimivad lahendused. Seda ju mul pole, et voodist välja ei saaks. Seega jätan need rohud kus kurat.

Homme peab tööle minema, pole just vaimustav mõte. Täna tulevad veel sõbrad läbi. Uni on peal, aga magama minna liiga vara. Päev on tuuline ja külm. Lõuna-Euroopas lüüakse kuumarekordeid ja süttivad metsad. Käisin vanaemal külas, sain viimaseid aedmaasikaid, valmis vaarikaid ja musti sõstraid. Tikritega läheb veel aega. Vanaema rääkis kellestki oma tuttavast, kes läks kolmandat süsti saama, järgmisel hommikul keeras ennast voodist maha ja läinud oligi. Koroonateema on muutunud niivõrd ebameeldivaks, küllastumus on tekkinud. See lugu ei tõstnud mu tuju. Vanaisa arvas, et äkki tekkisid agooniaga kaasnevad krambid ja seetõttu kukkus. Vanaema seostas ka koroonasüstiga. Ma ei teagi, mida arvata. Vanaisa käis oma lapsepõlvemaadel, kus ta ikka vahel käib, Kullamaal. Jälle olid mõned teise ilma läinud. Inimesi jääb järjest vähemaks. Aga keegi ei kurda, suud on naerul, rääkis vanaisa, maainimesed on leplikumad. Ta tuli turult, oli moosimaasikaid käinud ostmas.

Kui olin kõhu täis söönud ja natuke aega neid jutte kuulanud, otsustasin tagasi sõita, ootas ees kümme kilomeetrit rattal, paras ots. Vanaema tundus pettunud, et ma ei aitagi tal vaarikaid ära korjata. Mis teha, ma ei viitsi. Sõin isu täis ja aitas. Rattakumm oli vahepeal tühjaks läinud. Tuju läks ära, mõtlesin, mida teha. Käekõrval ratas koju lükata? Proovida bussi peale saada? Siis tuli idee otsida lähedalt mõni rendiauto. Õnneks üks Bolt Drive oligi raudteejaama juures. Kõndisin sinna, sõitsin tagasi vanaema juurde, mahutasin ratta pisikesse Škoda Fabiasse ja veeresin neljal rattal koju. Nüüd peab millalgi kummi ära parandama. Lähen poodi ja ostan hoopis krõpse, enne, kui külalised jõuavad.

Sõime krõpse, jõime õlut, suitsetasime. Kuid mis kõige tähtsam, nägin häid sõpru, sooje enda inimesi, kellega saab lihtsasti lõbutseda, veeta mõnusalt aega. Tõi mu letargilisse pühapäeva elu. Istumine või kuskil väljas käimine sõpradega on ka suur teraapia, heaolu komponent, eriti, kui on tuju maas. Neile meeldib, nagu mullegi, konnata ringi erinevates piirkondades, Mustamäe majade vahel, metsa servades. Me ei lähe kuhugi promenaadile jalutama koos normaalsete inimestega, vaid otsime selliseid veidraid kohti, täiesti ilmetuid, leiame ilu suvalistes sovietiaegsetes ehitistes. Kohtades, mida klassikaliselt ilusateks ei peeta, kus kinnisvara hinnad ei buumi. Kus käib tavaline või just eriline elu. Sellised nurgatagused kohad. Jalutada läbi Mustamäe hoovide võib olla seiklus. Nad tuli Nõmmelt Vanaka mäe pealt alla, minu juurde Mustamäele läbi paljude hoovide, mis vaimustas neid. Niipalju hoove ja kõik on erinevad. Ühes koperdasid koos seitse joodikut, toetasid pead üksteise õlgadele, kallistasid, kõik maani täis. Neil oli hea olla, suvi. Võib-olla joodikud ka otsivad, eriti suvel õnnestub see neil leida, lapsepõlvesuve, kus sa lihtsalt kooserdad ringi oma seltskonnaga, istud murule, kui oled väsinud, jaurad ringi, elad endale, tunned mingiks ajaks, nädalavahetuseks vähemalt, et oled elu laineharjal ja kõik on jälle põnev. Justnagu lapsena. Seda on vahel äge kõrvalt näha. Seda soovi olla jälle imulsiivne, vaba oma väljenduses, vaba, vaba reeglitest ja piirangutest. Kuni nad rooli ei istu ja kellegagi pahatahtlikud pole, seni ma isegi romantiseerin neid. Muidugi, ka neil tulevad millalgi jubedad pohmellid ja ilmselt on neil selja taga paljut, mida ei soovi mäletada, suhteid, mis on purunenud, töökohti, kust on vallandatud. Kuid neil on kirg vabaduse järele, millega resoneerun. Ma tahan ka pühapäeval sõpradega ülemeelikus tujus olla ja kaelakuti olla viinauimas, kus tunned justkui pääsemist, justkui lapsena, saanuna tagasi oma vabaduse.

Aga ma sain tagasi oma kainuse ja eks ma siis käin mõnda aega sellel teel. Otsin taas vaimustust elust läbi kainuse puhta lehe. Vaatame, mis sellel teekonnal minu jaoks varuks on.

Olen valmis. Olen valmis proovima uusi asju, leidma end uutest vetest. Lohesurfi õppimine on üks nendest ideedest. Karsumm! vette. Ja seiklemine looduses. Need tegevused rõõmustavad mu sisemist last. Ta on oluline. Tema rõõm on ka minu rõõm. Hoolitsen ta eest.