Juba neli päeva on kurk koledal kombel valutanud. Vist hakkab valu natuke järgi andma, aga süüa ei saa endiselt. Ja siis on see jube depressioon. Ma ei ole varem seda endal kahtlustanud, nüüd aga küll. Pole juba kolm nädalat alkoholi joonud. Arvasin, et muutus on suurem, aga oleks on endiselt depressiivne. Masendus hommikul, masendus õhtul. Päeval on mingid tujutult tehtud teod. Kiretud ettevõtmised. Õhtul, kui kõik jääb vaikseks, on ta korraga kohal, suur kurbus, mille valguses kõik näib trööstitu, kole ja mõttetu. Enda elu tundub läbikukkumine. Ainus lootus magama jääda. Pärast joomise lõpetamist magan kaua, 8-10 tundi, aga hommikul puudub igasugune reipus, tahtmine midagi teha. Kui on tööpäev, siis ei taha tõusta, sest on tööpäev. Kui nädalavahetuse hommik, siis ei taha ka tõusta, sest kohe on see läbi ja jälle on tööpäev. Seega peaks nädalavahetust kasutama, et koristada, aknaid pesta, mõni teine tööots ära lõpetada, artikkel teele saata. Aga tegelikult ei viitsi midagi ja see pole selline mõnus laiskus, vaid ängistav, kibe. Ma ei tea, mis mind aitaks. Midagi peab ette võtma. Nädala pärast algab puhkus. Olen kirjas Aegna meditatsioonilaagrisse 9ks päevaks. Kõhklen veel, kas minna. Nõuab pühendusmist. Aga teine variant - jääda linnakoju puhkuse ajaks - on veel hirmsam. Seekordne laager on teistsugune, ordinatsiooniga. Tuleb oranž rüü kuskilt sebida, vuntsid ja habe on lihtne maha ajada, ärkamine hakkab olema kella 4 ringis. Eks ta ebamugav ole, aga võib päris teraapiline ka olla. Praegu pole üldse sellist tunnet, et tahaks mediteerima minna. Pigem teeks joogat, vaatasin, et üks hea joogalaager on ka, kuid see on ainult paar päeva, nädalavahetus. Pole juba kolmandat päeva rahusteid võtnud. Ma ei tea, kuidas see on õnnestunud. Haigena kodus vist ei tule ärevust niimoodi peale, nagunii on nagu padja all olek.

Ventilaator vuhiseb. Toas on täitsa mõnus õhk, mitte liiga palav. Tahaks nüüd turule jalutada ja mustikaid osta. Mis ma nendega teen, veel ei tea. Söön niisama ära. Kartuleid võiks ka osta ja teha kukeseenekastet. Või siis ei söö taas midagi. Haigest kurgust läheb hästi läbi toatemperatuuril sojajogurt kookosega. Muu on liiga kare, isegi kohuke oli valus elamus.

Ja ikka on tunne, et suvi kihutab mööda ja ma jään kõrvale. Viimased leheküljed "Komtuuri tapmist", pooleaastane projekt saab läbi. Saab raamatu koos viivisega tagastada.

Timo on tagasi rõdul. Viisin talle paar pudelit kanget alkoholi, ta palvel. Kui Hiiumaalt tagasi tulin, olid need otsas ja küsis, kas saaks veel. Ta jalg on parem.

Suvi, suvi, suvi. Veider neurootiline aeg on see alati olnud, oma ilusate hetkede ja rahututega. Pettumustvalmistavate hallide külmade ilmadega, mis vahelduvad pea troopilistega. Kõik see mängib tujudega. Aga siiski, sellist emotsionaalset madalseisu nagu nüüd ... seda ei mäletagi. Võib-olla kooliajal talviti oli ka, aga täiskasvanuna oli ikka paremaid päevi ka. Nüüd ei mäleta, millal viimati oli hea päev. Tantsimas on sageli tore, aga koju tulles vajub kurbus ikka tagasi nagu vajuvad sisse liivaranda uuristatud augu seinad. Avokaado, mustikate, banaani ja kakao smuuti oleks hea. Aga ei viitsi mitmesse poodi minna. Teen banaani ja mustikatega. See ei saa halb olla.

Mis siis veel? Elurõõm on see, mis on kadunud ja mida tuleb hakata taas otsima. Kui mõtlen, siis lahkuminekut on olnud jubedamad, praegu nii hull pole. Pole nii terav kaotusevalu, aga kuidagi süngist väljas oleks on küll. Oleksin nagu oma õigelt eluteelt maha kukkunud ja nüüd ei saa aru, kelle elu ma elan. Ma olen mingist tunnelist läbi minemas. Või rajamas teed läbi kivirahnude, kus polegi õieti tunnelit. Mingi sünge protsess käib ja ma kujutan ette, et see viib mind paremasse kohta. Paneb küsima olulisi elu küsimusi. Nagu näiteks? See igivana, et mida ma siis õigupoolest tahan. Ma tahan vaba olla. Aga vaba millest? Rutiinsest vastumeelsest tööst. See muudaks palju. Nüüd, kus alkohol pole enam mängus ja ikka pole olemine paremaks läinud, võib-olla on ikkagi aeg tööd vahetada? Võib-olla ma ei ole mõeldud 8 tundi arvuti taga ja korporatsioonis töötama? Kuigi mind praeguses kohas hoitakse, mõistetakse, lastakse olla, siis nii kurb, kui see ka pole, ma pean edasi liikuma. Kas liigun? Või jään õnnetuna tiksuma? Või on põhjus ikka kuskil mujal? Milleski muus? Selge on, et ma tahan rohkem vabadust. Minna poolest päevast randa või rattaga sõitma. Tõmmata arvuti kaas kinni ja teha midagi muud. Mitte ajada asju terve päev. Võib-olla on okei seda tahta? Võib-olla peaksin seda julgemalt tegema? Ma ei suuda seda tööd teha iga päev, esmaspäevast reedeni, 9st 17ni. See võtab liiga suure osa mu ajast, mu elust, mu olemisest. Rohkem on vaja enda aega. Praegu, kui mul on enda aeg, siis ma olen ikkagi nii muserdatud tööst, et olen võimetu seda nautima. On vaid mõned üksikud rattasõidud, meres käimised, hetked suure töö vahel.