Kuidas siis on kaine olla? Istun tugitoolis ja ootan, millal alkovaba õlu sügavkülmas jahtub. Vist on natuke parem. Pöörane väsimuselaine tuli kohe peale joomise lõpetamist, ainult magaks. Aga natuke rahulikumaks on ka läinud. Magamaminek ei tundu enam hirmus, voodisse on mõnus minna ja magada hommikuni hämaras toas. Väiksed rõõmud. Täna pärast tööd läksin üle pika aja rattaga sõitma. Jõudsin Tabasalu pangale, ilus on seal, pole niidetud, soe päike paistis ja tuul puhus. Nägin Kakumäe poolsaart ja mõtlesin sinna minna, teha tiir peale. Muidu olen Tallinnas igalpool käinud, aga Kakumäe poolsaarele pole tiiru peale teinud, mingi jalgrada peaks ju minema. Läkski. Kui konarlikud metsarajad lõppesid, jõudsin sadamasse, kus lapsed õppisid jalgrattasõitu ja isad loivasid neil laisalt järel. Õnnistatud aeg. Mõtlesin, et peaks ikka töölt ära tulema. Ma ei teagi, mida ma tegema hakkaks. Sellepärast polegi veel tulnud. Fantaseerisin pikka matka, rännakut, mitme-aastast, mööda Siiditeed. Miks mitte minna? Suurim hirm on surma saada. Aga ma ju surengi päev-päevalt praegu, on see siis parem? Võib-olla ma sisimas tean, mis tee on mulle õige?

Ma ei suuda otsustada, kas alkovaba õlu maitseb mulle. No pigem ikka mitte. Ma tean, et see on jube sitt võrdlus, aga natuke nagu kondoomiga seks. Kuklas on teadmine, et päris asi on ikka parem. Nii nagu ilma kondoomita seks on parem, nii on alkoholiga õlu parem. Ma pole ikka oma kogust veel ära joonud. Aga praegu on nii, kainus. Teistsugune elu vahelduseks. See pole ju lõputu ja surnuks juua jõuan ennast alati. Tegin tööl ühe kolleegiga intervjuu, ta elab Austraalias ja on erinevates riikides enne seda elanud. Ta filosoofia on, et reisida ja kogeda tuleb noorelt, näitas ühte pilapilti, kus vanapaar on Veneetsias gondlis ja tukuvad. Ja ma tean, et mulle meeldib reisida. Miks siis mitte võtta ette ekspeditsioone kuni raha jagub. Eks omad hirmud on. Et olen ühel päeval 40 või 50 ja ei oskagi midagi. Aga mida näiteks Teet Margna oskab? Telesaateid teha. Mul võib ka mingi oma asi olla. Pole vaja piitsutada ennast, et ma ühtegi ametit hästi ei oska. Ilmselt kuskil Instagramis või kus jooksevad sisse need motivatsioonigurud ... Üks nõuanne oli visualiseerida midagi ja siis panna kogu elu selle vankri ette. Kogu elu seada selle eesmärgi nimel. Mul pole selliseid eesmärke olnud. Tahakski kogeda erinevaid kultuure, reisida ringi, kirjutada. Kogeda seda flow seisundit, kus aeg, tunnid jooksevad märkamatult. Kirjutamine kohati on seda. Kõik muu läheb meelest ja mingi oma tripp hakkab kulgema. Mingi rada, mida mööda hakkan minema ja ei tea, kuhu välja jõuan. Mõtted ja pildid on nagu vaated, mis rajalt avanevad. Näe, mustikad on juba valmis saamas, suvi läheb kiirelt. Inimese parim aeg. Ma ei tea, kas Õnnepalu ütles seda, ilmselt küll. Kindlasti ütles ta, et suvi on elamise aeg. Miks ei võiks ka talv olla elamise aeg, kuskil teises kliimas. Äkki ikka õnnestub töökoormust vähendada poolele kohale. Nii oleks mul mingi kindel funktsioon, mõtlen töö ja jääks aega ka muuks. Teeksin ehk ka tööd rohkem täiel rinnal. Küll ma rahaliselt hakkama saaks. Leiaksin ehk midagi juurde, mõne kirjutamise otsa. Või veaksin kasvõi toitu jalgrattal laiali. Ilmselt oleks vaimne ja füüsiline pool rohkem tasakaalus. Üks mõte, mis vaikselt kerib on mungaks minna. See oleks suur loobumise tee, aga palju oleks ka võita, olen juba maitse suhu saanud. Kui rikkalikuks ja väärtuslikuks võib muutuda iga nii öelda tavaline hetk. Kui rikas on elu, mediteerimine õpetab seda nägema. Selgelt nägema, kui mööduvad on raskused ja kui hinnaline lihtne kohalolu. Lihtne see muidugi pole, vajab pidevat harjutamist, kuid sobivas keskkonnas, mis on soosiv, on see lihtsam.

Tõin poest kapsa, hakkliha ja värskeid kartuleid. Tahaks teha kapsahautist, süüa tervislikumalt. Nüüd, kus vaba aeg ei kulu enam peamiselt joomisele, siis ehk jõuan selle hautise ka homme valmis teha? Kohati tekib söömise teemaga jõuetus. Ei taha pärast tööpäeva veel midagi hautada köögis. Küll aga tahaks tervislikult ja maitsvalt süüa. Teine teema, mis jõuetust tekitab on remont. Juba teist kuud ootavad rulood, et keegi seina sisse paar auku teeks ja nad üles paneks. Aknad tahavad pesemist, lilled uut mulda, toad koristamist. Ei viitsi ma aga midagi teha. Ainult kaunisse loodusesse tahaks kondama. Telkima ja teha süüa lahtisel tulel, avara taeva all, kuskil mere ääres. Võib-olla see ongi mu elulugu, et ühel hetkel saab paiksest elust kõrini ja tuleb mingi muutus. Millalgi tuleb enda elu hakata elama ja see ei juhtu 85selt Veneetsias gondlis tukkudes.

Istusin täna Tabasalu pangal ja mõtlesin sulle. Sa elasid siin lähedal. Tajusin, kuidas ma ikka pole leppinud selle kaotusega. Kuidas see pidi lõppema, kuidas ma ise aitasin kaasa, aga sellele vaatamata on igatsus jäänud. Ja tekib ikka mõte, et mis siis, kui ... Kui oleks teisiti läinud. Magusvalus kurbus. Piisavalt kauge, talutav.