M. kutsus lohesurfiga alustama. Oleks vist tõesti aeg. Võib-olla on tõesti tõhus ravim depressiooni vastu. Vees on mulle alati meeldinud ja lainesurfist olen vaimustuses. Äkki lohe on ka lahe. Saab vees midagi füüsilist teha. Nii veidralt, kui see ka ei kõla, siis selles on midagi minu jaoks. Äkki ma olin eelmises elus Jaapanis pärlikorjaja. Alati kui eelmistest eludest räägitakse, siis kaasneb mingi amet, mis oleks justkui inimest defineerinud või vähemalt staatust. Mu praegune elu on küll seotud mitme ametiga, aga õieti pole ma ju neist ükski. Lohetada muidugi prillidega ei saa, pean vist jälle hakkama sobivaid läätsesid otsima. Olen korra selle kadalipu läbi teinud ja isegi optometristi abiga ei leidnud õigeid. Mu silmakuju on väga lame ja seetõttu läätsed haakuvad silmaga kehvasti, kipuvad oma kohale mitte jääma või siis minema libisema.

Ihkan ikka oma vabadust tagasi. Töö osas on alati olnud kahtlused, aga nüüd on tekkinud tugev sisetunne, et midagi tuleb muuta. Olen küll alles lühikest aega kaine olnud, aga see tunne on ainult süvenenud. Pean oma vabaduse tagasi võitlema. Mis siin ikka võidelda, otsustamise küsimus, aga vahel otsuse tegemine, selle teatavaks tegemine on raske. Aga tean, et olen selleks võimeline. Kui piir tuleb ette, siis olen alati ennast lahti öelnud. Nii suhetes, töödes. Tüüpiline tänapäeva inimene, kes ühes kohas ei püsi. Mis seal siis ikka. Olen kuidagi siiani hakkama saanud, saan ka edasi. Praeguses töös on väga vähe naudingulist osa, mis on suurimaks märgiks, et tuleb midagi muuta. Isegi pärast rasket tööpäeva pole seda head tunnet, mis oli pärast rügamist filmivõtetel. Et oli küll raske, aga pärast on hea olla, sest midagi sai tehtud. Praegu tuleb niipalju uusi ülesandeid koguaeg peale, et ei jõua ühe asja lõpetamisest rõõmu tunda. Ma võiks tegelikult lõputult põhjuseid ja vabandusi leida, miks praegu pole hea, aga ennekõike lähtun ikkagi sisetundest. Ma tean, et piir on ees. Aeg on minna uusi kogemusi hankima, mis iganes need siis ka pole. Muidugi on hirm teadmatuse ees, aga hirm ei ole hea teejuht. Šamanistlik kursus, millel osalesin, seal oli juttu, et asju tehes ei tohiks unustada nende nautimist, see on seotud seksuaalse energiaga. Tunnen, et viimasel aastal on just see osa olnud väga lukus. Mitte päris, tantsumaailmas olen seda kogenud. Võib ka toimida elukorraldus nii, et töö ongi tüütu tegemine, aga vaba aeg on korraldatud meelepärasemate tegevustega. Ometi on see kuidagi kurb väljavaade. Samas olen juba selle aasta jooksul jõudnud ka harjuda esmaspäevast reedeni tegema seda tööd. Varem pole vaba aja tekkimine hirmu tekitanud, aga praegu on natuke kõhe - mida ma siis tegema hakkan kogu selle ajaga? Varem olid mul mõttes filmistsenaariumid. Isegi kui ei kirjutanud, siis teadsin, et hakkan seda tegema. Oma lugusid millekski kujundama. Nüüd on filmindus täiesti ära kadunud. Mis ei tähenda, et see ei võiks tagasi tulla. Kuidagi kaugeks on jäänud see maailm. Ei tea, kas saabki enam tagasi sisse. Ja kas tahakski. Ma tean, et mulle meeldib jalgrattaga sõita, looduses viibida ja kirjutada. Miks mitte siis neid ühendada? Mäletan, kui mul oli kogu maailma vaba aeg, siis olin suviti Mustamäe kodus täiesti nõutu. Hiljemalt lõunaks põgenesin ikka õue, et mitte hulluks minna.

Täna tuleb arved raamatupidajale saata. Kuud lähevad nii märkamatult kiiresti. Aeg lendab. Seda enam ei tahaks tegeleda mõttetustega, mis ei paku mingit rahuldust. Võib-olla ma eksin, võib-olla töö peabki olema raske, aga ma tõesti ei oska hinnata sedalaadi raskusi. Võib-olla mul on olnud liiga kerge elu, hoidun väljakutsetest ja pingutamisest. Võib-olla see on viga. Ma ei tea.