Ta võtab sust kinni ja lahti enam ei lase. Paks moor, jämeda kämblaga neelab sind endasse. Proovi sealt välja saada.

Ma ei tea, mis see oli, aga ma olen märkamatult juba kolm ööd siin Ristnas telkinud, päeval tööd teinud, õhtul jooksnud ja jalutanud, täna käisin mustikametsas ja tõmbasin välja esimese puugi.

Kuidas sul läheb? Kus sa omadega oled?

Ma kuulan tuulekohinat. Külitan telgis ja proovin siin õhkmadratsil oma kirjutamisteraapiat läbi viia. Ebamugav on. Klaviatuur on võõras ja asend, küünarnukkidel, pole ka see, mida vaja. Tagasi laua taha ei taha minna, sest seal ma juba olin kaheksa tundi ja juba on ka jahe ja tuuline. Jah, tuuliseks on läinud siin poolsaare tipus. Õnneks telk on veidi metsatuka varjus, tuuled lähevad napilt mööda. Ei teagi, mida öelda. Kohati on imelik olla siin avaruses. Iga päev vähemalt korra on ka õnnetunnet – milline privileeg pääseda linnast siia looduse keskele. Pole muidugi minu koht, puhkeküla, aga siiski üsna armas. Meri muudkui kohiseb. Ängistust on ikka, aga masendust, mis linnas tülitas, vist vähem. Mulle meeldib, et saan kogu aja olla õues. Loodusjõudude meelevallas. Pole suvist toas istumist. Pärast tööd saan joosta või niisama jalutada. Homme on jooksupäev. Üle päeva katsun ikka käia. Ujumas ka. Matchisin Tinderis ühe Kärdla tüdrukuga. Pärit Hiiumaalt, aga kolis vanaemaga Tallinnasse ja kasvas seal üles. Nüüd on kuu aega taas Hiiumaal elanud. Töötab Kärdlas Hiiumaa muuseumite teadurina. Ei tea, kas saame kokku ka? Eks ma küsin, vaatame, mis ta arvab. Ilmselt siis, kui tagasi kodupoole hakkan minema, aga ei tea, millal see juhtuda võiks. Siis, kui üle viskab. Lisaks ilusale loodusele on siin ka üksildust, äralõigatust, kurbust. Kaua ma siin telgis vastu pean? Enamus turiste siin tulevad ja lahkuvad järgmisel päeval. Või hiljemalt ülejärgmisel. Ma olen olnud kõigest mõned päevad, aga juba hakkab tekkima püsiasuka tunne. Siinse personali jaoks olen ma ilmselt mingi veider turist, kes telgib üksi aianurgas, mändide all. Personal on üks 16- või 18aastane poiss, kes välimuselt meenutab natuke Kurt Cobaini, tema stiil vähemalt. Õlgadeni heledad juuksed ja pearätik. Lisaks on veel kaks põhilist samas vanuses tüdrukut. Kõigile neile on iseloomulikud laiad pleekinud riided, suured pusad, introvertne loomus. Kiirustamata täidavad nad oma töökohustusi, mida ei paista olevat üleliia palju. Ülejäänud aja tsillivad nad tühjades majakestes, istuvad telos ja löövad lihtsalt aega surnuks.

Kuigi siin inimesed pigem ikka teretavad, siis tuleb välja, et eestlased ei ole ikka üldse teretaja rahvas. Tavaliselt ühmatakse mingi poolik silp vastuseks või tõstetakse küll pilk, aga mingit vastuteretust ei toimu. Või siis naeratatakse tagasihoidlikult ja hääletult. Mis on täiesti okei. Tänu külastajate vaiksele loomusele on siin nii rahulik ja segamatu.

Kindlasti on mul hea meel, et linnast pääsesin. Ei tahaks üldse tagasi veel minna. Ja ei peagi. Võin vabalt nädala veel olla. Kõik toimib. Kui ainult ilma peaks. Muidugi tahaks päikesepaistet ja sooja, aga kui ei saja ja külmemaks ei lähe, siis on ka juba täitsa talutav. Tuul muudkui puhub. Lained vahutavad. Sellekandi rikastel on siin ilusad majad, erinevad ja omamoodi lahendused, ilusat värvi Porsched. Kõik see ei kriibi silma, on maitsekas ja loodusega enamasti arvestav. Aga siiski, rahalõhna on siin tunda. Tahaks näha ka ehedamat Hiiumaad. Vanu talusid, maid. Vaest elu, maaelu, mitte Kalamaja rahva suvituskohti. Tuul kohiseb nii nagu oleks suure mühiseva 8realise magistraaltee servas. Aga tegelikult on see meri, mis ennast unustada ei lase. Kas ma unustan kunagi sind? Vaevalt, jääd ikka kummitama ja kriipima mõte, et pole ammu sinust midagi kuulnud. Või lähen oma eluga edasi ja ei mõtlegi enam sulle? Unustan su ära? Loodan vist, et tuul pühib pea mõtetest puhtaks. Nii ja naa, midagi ta muudab. See pidev õuesolek ja õhtused jalutuskäigud. Tunnen juba, kuidas aju hakkab teisiti tööle. Loomingulisemalt. Hakkab leidma uusi sõnapaare, mõttealgeid, fantaseerima. Kui annan endale looduses aega ja õhku, siis hakkab looming ise tekkima. Seda ongi vaja. Praegu töö piirab, aga õhtul on siiski natuke aega, kui tahta. Kas ma tahan? Puiklen vastu, aga eks ma tahan ikka. Ma ei saa rahu, kui ma ei täida neid lehti. Lähen omadega pahuksisse. Siit mu loovkirjutamine, teraapiline protsess, kus saan ühenduse sinuga. Aitäh selle eest. See tähendab mulle palju. Ma ei tea, mida sina vajad, aga ma vajan seda tühjaks rääkimist. Madalad pilved jõudsid kohale ja väljas on tavatult hämar. Kesköö ka läheneb. Aeg unenägudemaa uks avada ja kaduda nii kaheksaks tunniks.