Terapeudi kutse ikka kutsub. See istumine kahekesi kabinetis. Rääkimine pärisasjadest. Heal juhul kellelegi abiks olemine, ennekõike liikumine sügavamatesse kihtidesse, pealispinna alla. Lähemale motiividele, takistustele, soovidele. Selles on midagi erilist. Kuidas liikuda edasi? Lõpetada ikkagi kool? Praegu, kui ma ei tegele, siis lähen aina rohkem rooste. Vahel loen midagi, aga oleks sobiv kool, kehapsühhoteraapia kool, siis see hoiaks. Praktika ja teooria koos. Peab ikka ise tegelema. Käima ka ise teraapias. Mingisugust akrediteeringut oleks ikkagi vaja, pühitsemist valdkonda. Kipun pooleli jätma koole. Saan enamuse kätte, aga lõpetamisel on ka ikkagi oma oluline psühholoogiline moment. See on oluline, et keegi väljastpoolt ütleks, et nüüd on ring täis saanud, midagi on lõpetatud. Lõpetamine on oluline. Olen sellele alati vastu puigelnud ja pidanud ebaoluliseks, isegi sülitanud diplomitele ja ära kadunud, kuid järjest rohkem kripeldab, kui miski jääb pooleli. See on tegelikult ilmselt hea tendents - tahan olla parem. Minna lõpuni.

Käisin jooksmas. Tööpäev on seljatatud. Pärast jooksu läks kõht tühjaks, valmistasin kaks juustuleiba. Lõikasin peale tomatit ja sõin ära. Seejärel sai kõht kuidagi väga täis. Nüüd on natuke ebamugav olla. Jahe ja kuidagi võõras. Mitte hubane. Võtsin kaks unerohtu. Ehk saab mõnusamaks ja varakult magama minna? Loota ju võib. Kõikide vähegi spirituaalsete õpetuste lubadus on sama - jätta seljataha oma närune eksistents ja lähemale enda tõelisele olemusele. See on ahvatlev pakkumine ja ikka lähen konksu otsa. Huvi on, aga kas ka usku? Olen aru saanud, uskuma peab ka. Selleks, et luua, tuleb uskuda sellesse, mida lood. Skeptitsism on takistus, mis on loomulik, aga mis tuleb ületada, et jõuda edasi. Ma ei usu väga millessegi. Kas midagi paremat on mind kunagi ees ootamas? See on veidi ohvriroll. Sest mida ma olen valmis uskuma ja looma, et parem hakkaks? Šamanistlik ring on mul ikka lõpetamata. Võimalus oleks, aga ma aina lükkan edasi ja samal ajal tunnen kripeldust - ikka veel lõpetamata! Kuidas siia suhestub enda aktsepteerimine sellisena, nagu olen? Ehk ikka mul on õigust eksistentsile, vaatamata, milline ma olen või mida ma teen?

Plaanin ikka lugeda edasi, jõuda edasi. Kuhu edasi? Minna on ju ainult enda sisse. Kaks meditatsioonilaagrit on tulemas. Üks lühike, sel nädalavahetusel. Võiks vast minna. Kui teine, teine on pikem, üheksa päeva ja sisaldab ordinatsiooni. Saan selga mungarüü ja mungakogemuse. Võtsin selleks ajaks augustis nädala puhkust. Nüüd aga kahtlen, kas minna. Kell neli äratus, kombetalitused, mediteerimine. Jälle sekkub kahtlus - kas ikka on minu jaoks? Samas hea võimalus ära proovida. Tekkis juba alternatiivne plaan. Võtta auto ja sõita Hiiumaale. Olla tubli nädal seal seiklemas, telkida ja viibida sel kaunil saarel. Avastada paradiisisaart. Eelmine kord sain ilma autota hakkama, nüüd aga tahaks natuke rohkem liikuda, vabadust poes käiagi. Põhiline on olla seal Kalanas, auto oleks paaril päeval boonuseks, näeks ka teisi ilusaid kohtasid saarel, ei peaks ainult piirduma sellega, kuhu jalad viivad. Aga ka see oleks juba väärt käik. Jääksin ilma ilmselt päris tõhusast ja teraapilisest retriidist. Eks muidugi läheks mõlemasse, kui saaks. Aga kutsub nii loodus, kui kutsub ka sügav sisevaatlus. Mul on veel natuke aega mõelda. Autoga saaks Hiiumaale võtta piisavalt toidukraami, mida puhkeküla väliköögis keeta. Saaks lugeda, uidata, ujuda. Teha üks vahva puhkusenädal. Loodetavasti on ilm hea, aga ka vihma korral tasub minna. Ongi vähem rahvast. Nii et olen taas dilemma ees. Ajada maha habe ja võtta üll mungarüü või viskuda maistesse naudingutesse. Küsimuste küsimus.

Ei taha rääkida liiga vara, aga avan siiski. Kohtusin Tinderis ühe armsa Ukraina tüdrukuga. Plaanime kohtuda. Mõtlen juba ette liiga palju, aga ta tundus tõesti huvitav ja kujutan ette, et meil võiks klappida. Kust ma seda võtan? Laest, fantaasiast, kujutlusest. Kui keegi hakkab meeldima, siis järgneb kohe mõte, et kõik temaga saab sujuma imeliselt. Eks paistab.

Ma ei viitsi kodus midagi teha. Remonti, sisekujundust. Sattusin Tinderis tüdruku otsa, kes oma tutvustuses "vajab kedagi appi kappe ja diivaneid liigutama" - oskab elada.