Aegnal. Hullult kõhklesin, kas tulla või mitte. Eile hommikul jäin laeast maha, tulin õhtusega. Pääsesin linnapainest. Ei osanud seal midagi pihta hakata. Siin on chill. Juba randudes olin nagu koju jõudnud. Rahunesin. Probleemid, mis olid linnas, on siin nagu kadunud. See ikka näitab, et mul on vaja kohta, kus ära käia. Maakoha ostmiseks mul praegu vahendeid ei paista. Seega tuleb käia külas. See meditatsioonikeskus on üks väga hea koht, kus külas käia. Kõik teevad rahulikult oma asju, saab segamatult puhata, mediteerida, looduses jalutada või teha, mis meeldib. Painavad depressioonimõtted, mis linnas kuidagi maha ei jätnud, tegelikult ka Hiiumaal, on siin nagu kadunud. Hea rahulik on olla. Tundub, et ma ikkagi Mustamäe korteris õnnelik pole, kuigi ega seal pole ka midagi viga. Ma lihtsalt ei oska seal midagi teha. Kui oleks mingi kirjutamisprojekt, mis endasse neelaks või midagi muud, siis oleks okei. Aga kuidagi seal liiga pikalt olles juhtub, et masendus vajub peale nagu paks ja niiske udune hommik. Ilmselt juhtuks sama ka teistes linnaosades (ja linnades?). Kodus olles on tunne, et raiskan oma elu. Seetõttu eelistaksin rahutuna ringi reisimist. Juba praegu on hea, sest ma tean, et olen siin saarel homme õhtuni, ülehomme varahommikul sõidan Lõuna-Eestisse. Teen seda, mis meeldib. Siin mediteerin ja kirjutan. Käärikul osalen kooliseminaril. Küllap on huvitav. Lähen igatahes rõõmuga.

---

Lõunasöök oli hea ja toitev. Lisaks kolmele mungale on siin üks poiss Sri Lankalt ja tüdruk Lõuna-Koreast. Tegime koos nendega munkadele ja iseendale süüa. Sain jälle hea retsepti juurde. Eks see lihtne toit oli, aga hea ja vürtsikas. Riis, kartul, tšilli, sibul, läätsekarri, kõrvale kodujuustu. Korealased on loodusest kaugenenud. Kui nad lähevadki loodusesse, siis bussidega, pildistades läbi akna. Tema aga, mul ei jäänud ta nimi meelde, tundis juba väiksena huvi ravimtaimede vastu ja polnud päris tavaline tüdruk. Ta reisis ringi ja Norra poiss-sõber viis teda metsadesse telkima ja üldse lähemale loodusele ning seal hakkama saamisele. Nüüd nad enam koos pole, kuid tüdruk on jäänud Euroopasse. Sain aru, et tal on vist magistrikraad ja suundub peale Eesti külastust Berliini. Silmnähtavalt talle väga meeldib Eestis. Aegnast on ta muidugi lausa vaimustuses, kuidas siinsed mahajäetud majad saavad vaikselt jälle osaks loodusest, langenud puid ei koristata, metsa ei korrastata, see on midagi, mida Koreas ei näe, rääkimata Soulis, kust ta pärit. Sri Lanka poiss, samuti pealinna Colombo lähistelt, on ka sellesse saarde armunud. Eks see saar ja meditatsioon tõmbavad meeldivaid introvertsemaid inimesi, kes just ülemäära linnaelu ei armasta.

Tekkis korra vaakum, vaikus. Taaskord ajale mõtlemine. Juba homme õhtul lähen siit taas. Mingi rahutus on ikka sees. Seekordsete meditatsioonide ajal pole väga kaugele mõtted läinud. Vähe veel teinud ka. Retriitides ikka tekivad mingid korduvad teemad. Näiteks ihad. Söögi- ja seksuaalfantaasiad. Need lähevad kohati väga ihaldusväärseks kätte ära. Meditatsiooni lõpus silmi avades jõuab kohale, millise suhkruse maailma ma olin jõudnud välja mõelda. On ka ebameeldivusi, piinlemist, pärast mida on jälle kergendus silmi avada. Enamasti on see seotud kehaliste kannatustega. Kui asend muutub ebamugavaks. Kuigi mediteerimise asend peaks olema alati mugav. Buddha juba soovitas võtta mugava asend. Ta kirjeldas lootoseasendit kuna see oligi talle kõige mugavam. Tolle aja inimestele üldse, eriti Aasias. Nii ei tohiks ka meie ennast väänata valulikku poosi, vaid võtma koha sisse nii, et oleks võimalik lõdvestuda. Valu ei tohiks juurde tekitada, see on samuti õpetusest.

Mõtlesin siin saarel teha ära paar artiklit. Ega need siingi paremini suju. Ikka tahaks pigem kas niisama pikutada, looduses jalutada, lugeda, mida iganes muud teha. Sellest, et puhkus järgmisel nädalal läbi saab ei taha üldse mõelda.

Kuskil sotsiaalmeedias oli väljatoodud "tõed" palgatöö kohta. Kohe esimene oli, et "sulle makstakse täpselt niipalju, et sa ei läheks oma unistusi ellu viima". See lõi oma teravusega. Muidugi on veidi vastumeelsed ka mulle need nö teravmeelsed kommentaarid palgatöö kui vangla kohta. Nende autorid on nagu teatud tüüpi koolitajad, kes "räägivad nagu asjad on". Terve TikTok ja Instagram on neid täis. Videosid nendest. Aga sellised coachid ja motivatsioonikoolitajad ajavad mul enamasti südame pahaks. Tunduvad kui inimesed, kes ise ei viitsi tööle minna ja siis on leidnud endale koolitajana justkui oma tee, aga kuidagi väga õhukesel jääl püsib see, mis nad räägivad, vaatamata nende pealtnäha enesekindlale olekule. Jagavad nad soovitusi nagu "aeg on oma elu eest vastutus enda kätte võtta" või "su ülemust ei huvita, mida sina tahad" jne jne. Sedasorti õpetussõnad mängivad paljude salajase või vähem salajase sooviga teha midagi muud. Kuid kas selleks on vaja sedasorti mentoreid? Nad kehastavad justkui seda oma tee valinut, kes on kehtestanud oma reeglid ja oskab öelda ei, aga mida nad tegelikult teevad? Mida nad müüvad? Millist väärtust loovad? Nende raamatud ja koolitused on innustavad, aga ega nad ise ka ju mingit erilist vastutust ei võta. Kui keegi tulebki töölt ära, kas nad siis garanteerivad, et see oli õige otsus? Pigem laulavad nad neid sõnu, mida omadega ummikus inimesed nii väga kuulda igatsevad. Õigemini igatsevad nad muutust, õnne ja kannatustest pääsemist. Kui seda lubada, siis eks ikka leidub kuulajaid, aga mis see sinu kasutegur seal on, härra või proua motivatsiooniguru? Samas mis ma ikka kurdan. Kui leidub neid, kes selle jutu õnge lähevad ja Tony Robbinsit oma ellu vajavad, siis no las nad teevad, mis tahavad. Meenub, et olen kunagi isegi ühe tema raamatu ostnud. "Money" oli selle pealkiri. Lootsin, et selle raamatuga saab rikkaks nagu miljonid teisedki sama sooviga.