Käisin Lidlis, lootes leida head halvaad, mis reklaamplakatil tundus olevat olemas ja veel hea hinnaga. Halvaad ei leidnud, küll aga neli karjala pirukat ühe euroga ja karbi sama odavaid komme. Munad olid seal samuti veidi parema hinnaga, kui mujal.

Suvi kestab. Olles nüüd juba pea neli nädalat kaine olnud, tahaks ikka vahel jooki libistada, juua neid värvilisi longero purke. Teha mõned õlled. Rüübata kokteile. Võtta söögi kõrvale valget veini. Kõige rohkem tahaks muidugi üritusi. Jamisemisi, lahedat rahvast. Neid, keda tean ja neid, keda ei tunne. Suhelda võõrastega nii nagu omadega. Nii nagu reisidel, nii nagu festivalidel. Kus võid võõrale möödakäijale viibata, luua silmside ja võib-olla ka midagi öelda. Võib-olla rohkem midagi ei järgnegi, aga võib-olla jääte rääkima ja teete hiljem midagi koos. Tahaks, et meie elud oleksid nii lahti. See ei ole ju teab mis keeruline asi. Reisidel on nii lihtne hakata suhtlema võõrastega. Tahaks seda ka kodus teha. Luua side sama kergelt, olla sama avatud. See on reisides üks kõige ägedamaid asju. Avatus ümbritseva suhtes. Mängulisus, häng, uued mängleva kergusega leitud tuttavad. Sellest ma tunnen Eestis väga puudust ja see on midagi, mida peaks saame siin ju samamoodi teha. Enda seisundi ja lähenemise küsimus. Kuidas see välismaal nii kergesti aktiveerub, eriti eksootilisemates kohtades, Aasias näiteks, Indias. Muidugi oleks äge, kui õpiks ära selle kunsti, selle seisundi, kuidas seda avatust ka siia tagasi tulles hoida. Kuidas teha oma elu siin sama põnevaks. Tundub mitte nii raske ülesanne, aga samas on ka. Enda morn või endassetõmbunud seisund ei lase kerge käega spontaanseid vestluseid alustada. Täna rattaga sõites, sellel hea vaibiga teel, mis viib Roccast Stroomi randa. Selle tee äärepiirdel istusid päikse käes ja roheluse taustal kaks tüdrukut. Kui ma lähenesin, siis üks neist lõi minuga silmsideme, vaatas mind lahtise pilguga ja tõstis kaks sõrme. Enne, kui reageerida jõudsin, olin juba möödas. Oleks võinud seisma jääda ja tsau öelda. Uurida, mis plaanis ja kuidas läheb. Võib-olla rohkem midagi polekski, oleks edasi sõitnud. Või siis oleks hargnenud midagi kolmandat. Sel hetkel sain aru, et mina olin see introspektsiooni süübinud tegelane, kes ootab neid lahedaid kohtumisi ja pilke õues, aga kui keegi teeb mängu esimese liigutuse ära, vaatab mulle otsa ja näitab peace’i, siis ma lihtsalt kergelt naeratan ja sõidan edasi. Lasen selle hetke mööda. Võib-olla see oli võimalus luua kontakt. Kui valmis ma selleks olen? Purjus peaga käib see imelihtsalt, aga siis on ka teistmoodi. Võiks just ka kainena suuta olla ümbritseva suhtes sama julge ja avatud. Unisus kipub peale. Hakkasin lugema Panso "Naljakat inimest". Lõbus ja jookseb ilusti. Sobib suviseks vahepalaks küll. Aga mis järgmiseks? Eks paistab. "Suur Gatsby"? Kas inglise või eesti keeles? Ma naudin eesti keeles lugemist, kui on hea tõlge. Eriti mõnus, kui hea tekst ongi minu emakeeles kirjutatud, kohe on palju nauditavam. Vahel küll katsun inglise keeles lugeda, näiteks psühholoogia-alaseid teoseid või ka romaane, aga need ei jookse nii. Ma ei saa nendest sõnadest nii suurt kaifi, sest need pole nii läbitunnetatud, kui mu oma keel. Nii et võib-olla peab siis lugema klassikat, mis on meite keelde tõlgitud. Ometi kutsub ka ingliskeelne kirjandus, aga lugemine osutub tüütumaks ja raskem on loosse sisse saada. See, et ma juba tahaks teha jooki, on iseenesest vist hea märk - hakkan haigusest kosuma ja eluisu hakkab vaikselt tagasi tulema.

Mu arstimite perekonda lisandus uus liige - rögalahtisti.