Kohviärevus. Vaba päev töölt. Puhkuse algus. Istun kodus ja mõtlen, mis saab. Aegna retriit jäi ära, aga kirjutasin munkadele, võib-olla saab ikkagi minna omal käel harjutama. Mis ma nende päevadega siin linnas ikka teen? Toimetaksin liiga palju või siis passiksin niisama liiga palju. Saarel vähemalt mediteeriksin ja tean, et juba sealne keskkond mõjuks rahustavalt. Just tuli e-kiri, et olen oodatud iseseisvalt praktiseerima. Eks siis tuleb minna. On lihtsam, olen saarel ja korras. Vähemalt pääsen kodust. Täna siis peaks koristama ja äkki jõuab paar artiklit ka kirjutada. Õhtul on tantsutund. Ma pole kindel, aga tundub, et natuke valgust hakkab tunneli teisest otsast paistma. Natuke rõõmu tagasi tulema. Käin nüüd jälle tantsimas, proovin teha meeldivaid tegevusi ja töö pärast mitte liigselt muretseda. Saab, mis saab. Eks neid meeldivaid tegevusi ole ka lihtsam praegu teha. Ilmad on soojad, rattaga on nauditav sõita, õhtuti saab ujumas käia. Eilne õhtu oli isegi romantiline. Üheksa paiku läheb pimedaks, kuid soojus jäi. Käisin päikeseloojangul Kalarannas ujumas. Palju noori, kes jõid veini, paljud käisid ujumas või jalutasid niisama. Linnahalli katusel paistsid paljude peade siluetid. Tallinn on ikka vahel armas ja soe ka, meeldiv ja romantiline.

Vaatame, kuidas Aegnal siis läheb. Kunagi ei tea. Vahel on lihtsam mediteerida, vahel ilmnevad suured takistused.

Kõht on tühi. Tühi mis tühi. Loen Rene Satsi raamatut Laosest. Põnev, hoiab öösel üleval ja läheb kiiresti. Lihtsalt ka kirjutatud. On väga meeldiv, kui on pooleli raamat, mis kutsub lugema. Nii on palju meeldivam koju tulla õhtul, teades, et midagi head ootab ees.

Mõte jookseb kinni. Tuleb vist välja minna tuulutama. Alati on puhkusest mingi ettekujutus kui suurest ja meeldivast vabast ajast, aga vähemalt esimene päev on mul selline... tühi. Ärkasin mõne tunni eest, aga ikka kogun hoogu, et päeva kuidagi käima saada. Kell läheneb juba ühele. Enne kui arugi saan on juba õhtu ja nii need päevad lähevad. Eile käisin kontoris ja kella üheksast kuni üheni tundus terve igavik. Nii et ei ole meeldiv, aga mis teha, küll möödub kõik. Tahaks võtta midagi, mingit preparaati, mis teeks olemise heaks, aga seda pole olemas. On, aga kõik need kiiretoimelised hingevalu leevendajad on lühiajalise mõjuga. Varsti on jälle vaja ja nii ta läheb. Pigem siis proovida läbi minna sellest, mis parasjagu on.

Koristamisega on see häda, et enamasti see pole vajalik. Ei karju. Kui külalised tulevad, siis jah, siis tahaks, et oleks puhtam. Kuigi selle kohta küsis üks Equadori õpetaja, et kas pole mitte tähenduslik, et külaliste jaoks koristame, aga miks siis mitte iseenda jaoks? Kas siin võib olla seos enda väärtustamisega? Kui nii mõelda, siis jah. Või siis lihtsalt ennast nii väga ei huvita. Eks häirib ikka, kui mustus koguneb ja on hea, kui saab põrandad pestud, kohe teine õhk on toas. Värskem ja ise oleks ka nagu pesus käinud. Ometi praegu on selline aeg, kus ei viitsi kohe üldse mitte midagi. Vahel on olnud ikka sellised päevad, kus tahaks koristada, tekib loomulik soov. Seda pole ammu enam olnud. Niisiis ootan viimase piirini ja kui enam üldse ei talu, siis hakkan tegutsema. See viimane piir on muidugi suhteline. Kokkuvõttes pole midagi hullu ega räpast, lihtsalt tolm vaikselt koguneb, põrandatele ilmub ma ei tea kust mingit sodi, taimed kipuvad kuivama ja riided on kuhjunud tugitoolidele.

Lähen siis vaikselt edasi. Vaatan, mis ümberringi toimub. Kuidas vanurid oma käike teevad, lapsed mänguväljakul huilgavad ja autod asjalikult mööda magistraali uhavad. Suvi veel justkui nagu kestaks. Ja ongi soe ja ongi hea, aga ometi miski nagu närib. Midagi sosistaks nagu kõrva, et vajab muutmist. Rahulolematus on põnev ja aktuaalne teema. Vist alati aktuaalne? Buddha ütles, et elu on lõplikku rahulolu mittesisaldav. Seega, mis siis jääb? Töö tegemine? Budistidel pühendumine praktikatele.

Vahel on raske midagi otsustada. Kas minna Aegnale või mitte? Üksi läheks küll kuhugi maamajja, aga introvert minus pelgab seltskonda. Kuigi see elu seal majas on väga vaikne ja ega keegi ei segaks. Kuigi tahaks ka ilusat loodust, siis mul on tekkinud igatsus melu järele. Istuda kuskil linna tuiksoonel ja vaadata inimesi, suhelda, sattuda spontaansetesse olukordadesse, lugeda raamatut avalikus kohas, süüa väljas, olla rannas, kus on veel inimesi. Huvitav võitlus, tõmbed kahes vastandlikus suunas. see teebki otsustamise raskeks. Aga kui ei otsusta midagi, siis jään siia, kus olen ja seda ka ei tahaks. Oh jah. Muidugi pole mu kõhklused tõsised draamad, kaugeltki mitte tragöödiad, aga nendega ma siin heitlen. Päevast päeva.