Kui suur osa on nädal inimelust ja kui kiiresti need nädalad mööduvad. Naks ja naks, september juba paistab. Mõttetu on selle üle mõtiskleda. Ainult teadvustada selleks, et äkki teha midagi teisiti? See on ka muidugi mürgine mõte - äkki peaks elama teisiti. Aga äkki peakski? Äkki mitte. Äkki võiks rahul olla sellega, mis on. Võib-olla see eesmärkide kultuur on meid teinud haigeks? Äkki oleks vaja teha rohkem seda, millel pole sihti? Näiteks reisimine on olnud võimalus saada välja tavapärasest argirattast. Ma pole ikka veel leppinud sellega, et igal hommikul on paha tuju ja raske leida põhjust voodist välja tõusmiseks. Kell tiksub. Juba ongi 11, siis 12. Homme peab tööle minema. Oodata, et ühel hetkel see kõik saab läbi ja seni kannatada? Meditatsioonilaager on ees, äkki see toob mingit... mida ma sellelt ootan? Õnne. Midagi, mis teeks õnnelikuks. Pärast seda tuleb kooliseminar otsa. Nädal aega kodust eemal, see on väga meeldiv. Päeva esimene pool on kõhe. Õhtud lähevad paremaks, vähem ärevust. On nagu on, aga kõik muutub ja nii ka tujud. Eile õhtul läksin heade sõpradega ratastega sõitma, korraga oli lihtne. Soe õhtu, loodus, Nõmme vaiksed tänavad, kus kedagi ei tule vastu ja keegi ei taha mööduda.

Nüüd, kus suvi hakkab lõppema, ärkab soov reisimise järgi. Kõht on ka tühi. Olin nädalavahetuse vanemate majas, et pääseda oma korterist, kus ma ei suuda liiga kaua järjest olla. Pea käib ringi ja veidi lahja on olla, peaks tõesti sööma. Ema tegi putru. Eile teda polnud, polnud kedagi peale koera. Istusin ja kirjutasin oma artikleid. Keegi mind ei sunni neid kirjutama, aga see on küllaltki hea võimalus lisaraha teenida. Peas tiirlevad peamiselt negatiivsed mõtted, pessimism, mis vaheldub nostalgiliste meenutustega. Vanad pruudid, igatsus koosoldud aja järele, kuigi kui see oli, siis oli see kohati väljakannatamatu. Nüüd olen liiga palju üksi ja ma ei oska seda enam hinnata, seda üksildust. Tahaks lähedust, aga ma ei tea, kuidas seda siin ilmas korraldada. Loen reisiraamatut, Rene Satsi "Aeg antud elada, aeg antud süüa". Seiklused Laoses. Meenub ka enda reis sinna riiki, välja arenemata turismiga Kagu-Aasia maale, millel pole merepiiri ja ilmselt seetõttu on see saanud turistide poolt vähem vatti. Kui mul oleks raha, siis läheks üks pooleks aastaks küll kuhugi mujale. Ma ei teagi, mida otsima. Eks ikka õnne. Nii abstraktne, kui see ka pole. Üldiselt olen ikkagi õnnelikum, kui olen teel ja siis pärast mitut kuud on jälle hea tagasi tulla. Hea on tutvuda reisil uute inimestega, näha uusi linnu, külasid, maastikke. Eks leiaks raha, on omajagu säästetud, aga need investeeringud ei ole mõeldud välja võtmiseks, vaid kasvatamiseks. Et äkki ühel päeval jõuda rahalise vabaduseni või vähemalt osa kuludest kataks ära passiivne rahavoog. Muidugi on ka võimalik, et mu hetkel käsilolev, uduna mu ümber hõljuv kerge depressioon tuleks ka sinna kaasa. Siiski, pigem ma läheks. Ma olen harjunud lihtsalt nii minema, et teenin filmivõtetel raha ja kui talvel ühtegi projekti ei tee, siis on aega maa ja ilm reisida. Nüüd aga olen takerdunud palgatööle, mille tingimustes on keeruline, et mitte öelda võimatu, vaba mehena ringi käia. Kui ka tuleksin töölt ära, siis peatselt oleks ikkagi vaja midagi uut hakata otsima. Praegusel tööl pole justkui midagi viga, mind hoitakse ja koormus ei ole teab mis suur, aga ometi on tunne nagu piinleksin, nagu see hoiaks mind oma tangide vahel ja ma kannatan.

Igasuguseid võimalusi on, aga mulle ei meeldi korraldada ega vastutada. Ma ei ole eriline algataja. Tore, kui keegi teine mõtleb ja teeb ja ma saan kaasas jõlkuda, kui on hea seltskond ja tore ettevõtmine. See ongi vist viinud mind olukorrani, kus midagi ei toimu, sest ma ise ei tee midagi. Kui mingit oma asja ajama ei hakka, siis polegi palgatööst erilist pääsu. Palgatöö on tegelikult lihtne, mulle lihtsalt ei sobi see kinni olemine ajalises mõttes. Et mul on leping, mille kohaselt pean teatud tunnid tegema tööd. Ei salli ma seda, aga mis teha. Rene Satsi läks kunagi Dublinisse sõbra sünnipäevale ja jäigi sinna elama ja nagu aru saan, siis lihttöid tegema. Vist ka töötab mingi perioodi ja siis jälle reisib. Üles ja alla. Tüütut tööd on lihtsam teha, kui tead, et see on ajutine ja kuskil terendab vabadus. Odav maa, kus seigelda ja rahulikult võtta, väljaspool kontoritunde. Lähen siis söön. Mingis mõttes, kui õigesti vaadata, siis ei olegi mu elul midagi viga. Söön, teen natuke tööd ja tegelikult on aega ka muud teha. Ometi on midagi selles, mida ma ei oska hinnata ja tahan ümber korraldada. Eks näis, eks näis. Ma ei tea, kas on juba ammu ülim aeg öelda ei ja võtta ennast vabaks või siis jätkata? Midagi on kindlasti valesti. Enesetunne on halb ja ma ei tea, kust see tuleb. See on ränk, kui sa tead, et tegutsemisega ei päästa ennast. Kui ei taha ja ei suuda läbi töö tegemise lunastust otsida.