Mingis mõttes seisan paigal. Päevad korduvad. Kõik on sama. Kuid see on näiline, kaane all susisevad protsessid, hauduvad ideed kuni ühel hetkel on sündinud mingi otsus. Midagi on jäänud lootusetult selja taha, tagasi enam ei saa. On mingi uus koht, millega jääb üle kohaneda. Küllaltki veider ja ärev on olla. Ma nagu ei tunneks iseennast ära. Ümbrus ja ma ise olen võõraks jäänud. Ennekõike on see muidugi tunne. Võõras tunne. Ei teagi, mida sellega peale hakata. Mida üldse peale hakata. Ei tea, mida või keda tahaks. Tantsu- ja laululaager. XXVI. Suved korduvad, talved. Millegipärast tundub nagu kunagi, aastaid tagasi, elasin oma elu. Oli kuidagi kodusem ja mugavam. Julgem ja tuttavam.

Eile pärast tööd läksin kohe rattaga sõitma. Hea, kui saab kohe liikuma, muidu on oht jääda passima ja lõpuks ei saagi välja. Sõitsin sel suvel esimest korda Vääna-Jõesuusse välja. Ilm oli leebe, tavaliselt puhub seal teel tuul, kuid eile mitte, oli täitsa teine tee. Merel polnud lained, ainult väga palju millimallikaid. Tagasitee oli ootamatult raske, kõht oli tühi ja jõud otsas. Lasin sõbral ees ära sõita ja ise kulgesin veidi rahulikumas tempos. Kodus vajusin pea kohe ära ja läksingi magama. Tuli tubli üksteist tundi und. Ikka on veel paras väsimus sees, midagi ei viitsi.

Nõustusin kevadel sõbraga minema talvel Indoneesiasse reisile. Eks ikka tahaks minna, eriti, kui talv hakkab kohale jõudma, kuid mul on tekkinud mõned kahtlused. Esiteks on ilmselt tekkimas head aktsiate ostukohad, hinnad on all ja kui õnnestub turu põhja tabada, siis paari aasta pärast võib olla sellest kasvanud mitme reisi raha. Teiseks on võimalikud koroonapiirangud. Aasias on need olnud päris karmid, Mehhiko näiteks on leebem. Kolmandaks pole ma kindel, kuidas tööga õnnestub läbi rääkida. Reegel on, et tohib teisest riigist tööd teha kuni kuu aega aastas ja seda Euroopa riigis. Ma tahaks minna ikka pikemaks ajaks, kuskil kolmeks kuuks ja kaugemale Euroopa piiridest. Ebamugav on küsida sisuliselt teenet või erandit. Ning sel korral ei tahaks nii väga teha kaugtööd vaid ennekõike puhata ja ringi reisida. Näiteks kaks kuud tööd teha ja kuu aega reisida. Äärmisel juhul kuu tööd ja kuu puhkust. Nii et töö ikkagi piirab valikuid. Vabakutselisena oli ainus piirang see, et raha jaguks. Ei pidanud kelleltki küsima ega läbi rääkima. See paneb mõtlema, et siis võiks ju töölt ära tulla, reisile minna ja tagasi tulles edasi vaadata, mis saab. Mõistuse hääl, aga tahab mängida turvalisemalt. Mitte enne tööst loobuda, kui on midagi uut asemele tulnud. Tahaks hakata teraapiaid tegema. Turvaline oleks teha töö kõrvalt ja kui kliente on juba piisavalt, siis ära tulla. Need on kaks erinevat lähenemist. Ühe kohaselt on plaan B olemasolu läbilöömise takistus, tuleks kogu pank panna ühele kaardile, teades, et sellest sõltub kõik, pühenduda. Kui on tagavaraplaanid, siis ei pinguta võib-olla niipalju? Võib-olla. Ma ei tea. Tahaks lugeda midagi lõbusat. Ilukirjandust. See, mis endasse tõmbab isegi väsinuna. Midagi sellist tahaks ka kirjutada. Ei pea olema kindlasti ilukirjandus, võib olla ka autobiograafiline, aga nagu hea reisiraamat, mis imeb endasse. Mille lugemiseks ei pea pingutama. Kolmas võimalus on võtta rahulikult, jätkata seda, mis praegu on ja küll midagi küpseb ja tekib. Käia rahulikult palgatööl kuni on midagi uut valmis küpsenud.

Mul ei ole palju soove, tahaks lihtsalt talvel paar kuud puhata kuskil soojemas kliimas. See on kõik. Muu võib olla nagu on.