Nägin Facebookis, kuidas kursavend jagas pilte ja andis teada, et saabus tagasi neljakuuselt hääletusreisilt Ladina-Ameerikast. Ma tean, et tal ei saanud olla eriti eelarvet, aga näe, käis, sai käidud. See andis ka mulle indu juurde ja süstis positiivsust. Ta oli juba kooliajal selline isiksus, kes käis julgelt oma teed. Temaga oli raske koostööd teha, ta oli järeleandmatu, kuid samas kartmatu. Võimalikes ohtlikes või ebamugavates olukordades ta lihtsalt naeris ja ei võtnud tõsiselt. Tundub, et ta pole viimase kümne aasta jooksul, kui ma teda näinud pole, palju muutunud. Reisimise osas on ta kindlasti mulle eeskujuks. Tahaks ka sama julgelt käia. Eks ma olengi käinud siin-seal, aga see pole asi, mille ühe korraga tehtud saab. Uus talv on tulemas ja tahaks uuesti minna. Mida teha töökohaga? Sest sel korral tunnen eriti, et tahaks minna seiklema, matkama ja avastama. Kaugtööd saab küll teha kaugelt, aga siis ei tule reisimisest midagi välja. Istuda oma arvutiga kuskil majakeses ei tundu nii huvitav. Ära tulles kaotaksin muidugi kuupalga, aga selle küljes ei meeldi mulle nagunii istuda. Üsna kindel tundub see, et kui praegust elu jätkan, siis see on õnnetu elu.

Eks paistab. Täna on terapeudi külastus. Saab ehk natuke selgust sellesse teemasse. Veidi kardan ka. Ikka on hirmus minna oma küsimustega silmitsi seisma, ennast avada. Aga kavatsus on hea. See on hea märk, kui inimene läheb teraapiasse, see näitab suunda paremuse suunas.

Peaksin juba tööd tegema. Töömõtted tekitavad ärevust, tegemata tööd. Praegu pole muud teha, kui hakata neid siis vaikselt tegema. Olen nüüd üle kuu aja kaine olnud. Päris hea. Esimeste nädalate suur uni on taandunud, enam ei maga 9-10 tundi. Eks ikka tahaks vahel pidu ja jauru, aga on väga meeldiv mitte ärgata pohmelliga. Pea on selgem ja parem on mõelda oma elu otsuste üle, mis ees ootavad. Näen paar korda nädalas und, kus avan õlle, joon pool ära ja siis tuleb meelde, et oli sõbraga diil, mille kohaselt pean talle alkoholi tarvitades pool tuhat eurot tasuma. Seejärel tekib kahetsus ja dilemma, kas maksta see summa või jätta talle ütlemata ja elada põletavas vales.

Õnneks hommikul selgub, et tegu oli kõigest unega ja tegelikult on kõik kontrolli all.

Mitte miski pole kontrolli all.

Nädal on ilus. Mul oleks pidanud olema puhkus, mille pidin veetma meditatsioonilaagris, kuid see jäi ära. Jätsin siis puhkuse ka ära. Linnas see nädalane puhkus on kuidagi eriti niru ja raske isegi. Tundub, et peaks midagi tegema, aga tegelikkuses passin niisama ja tekib kerge masendus. Eriti kui ilmad on vihmased. Praegu on aga ilmad väga kenad suvised. Eile pärast tööd läksin rattaga sõitma. Enne Tabasalu mäge, juba linnast väljas, läks rattal kumm tühjaks. Õnneks oli läheduses rendiauto, kuhu mahutasin ratta peale. Sõitsin randa, mängisin paar tundi korvpalli, leidsin uuesti auto ja vedasin koju. Nüüd on mul kahel rattal kumm tühi. Parandada ei viitsi, aga nüüd juba peab. Rattasõit on ikkagi ennekõike rõõm ja võimalus kohati pingeliseks minevast kodusolemisest välja saada. Jalgsi jõuaksin ainult Mustamäe vahel jalutada, aga rattaga olen vähem kui poole tunniga Tabasalus, tunni ajaga juba Vääna-Jõesuus, lisaks saab hea füüsilise koormuse, õues olla ja liikuda. See aitab lepitada istuva tööga.

Midagi on juhtunud loominguga. Nii nagu elus on kinni jooksnud ideed, mida teha, siis olen hakanud ka vähem kirjutama. Pole seda aega ja ruumi, kus ideed tärkavad. Kuidagi kinni olen ennast mõelnud, vaade on kitsaks jäänud, elu tavaliseks sumbunud. Tunnen, et aeg on taas raputuseks. Tõugata ennast lahti. Aga eks paistab. Võimalik, et jäängi unistama millestki muust, aga jätkan ikka käimasolevat rutiinset rada. Või siis võtan julguse kokku ja lähen rändama. Raske on töölt ära tulla, kui on armsaks saanud tiim, enam-vähem normaalne palk, stabiilsus. Kõik päevad ei ole sellised, aga tihti on siiski igav. Mitte töö pole igav, aga see pole minu jaoks, ütleme siis nii. Ma ei tunne, et teen oma asja. Järgmisena võiks küsida, mis siis on minu jaoks. Ma ei tea, aga mitte see. Sellel tööl polegi mitte midagi viga, asi on minus, kes ma ei sobitu kellast kellani palgatöö formaati. Ühest küljest see töö hoiab, saan väga hästi aru, miks see nii paljudele sobib. Kõik on korraldatud, otsustatud, läheb plaani järgi. Päevad mööduvad tööl, õhtud on vabad, kindel palk tagab, et arved saaksid makstud. Turvatunne. See pole halb asi, kuid igatsen siiski vabadust, spontaansust, vaheldust. Võib-olla on see igatsus meis kõigis? Dilemma uue ja tuttava vahel? Lõppude lõpuks ma ei tee ju praegu mingit suurt elulist otsust. Tahaks lihtsalt mõne kuu rännata ja ilmselt siis tahaks ju jälle armsat Eestit näha. Jälle mingit tööd teha. Eks me näe.