Need paar päeva Aegnal olid selle aasta parimad. Elu munkade juures. Neli tunniajalist meditatsioonisessiooni iga päev. Esimene kell 5 hommikul, pärast mida suikusin taas unne kuni 9ni, kui algas teine. Vahepeal tegime süüa ja käisime õues kuni jäid veel kella 15ne ja 19ne meditatsioon. Ideaalne struktuur päevale. Ülejäänud aja sai teha oma asju, pikutada, ujuda, jalutada sellel imelisel saarel. Neid kõiki võimalusi ka kasutasin. Ma ei ole eriline seltskonnamees, aga seal vanas Laidoneri suvekodus, mis nüüd on meditatsioonikeskus, seal võin ma elada küll. Meeldiv suhtlus munkadega, vaba päevakava. Juhtus mõnes mõttes vähe, aga oli väga õnnelikke hetki. Kogu see aeg oli õnnelik ja rahulik. Meditatsioonid rihtisid meelde paraja rahu. Selle aasta kõige paremad päevad, kuigi neid oli üks õhtu, öö, järgnenud päev ja pärast viimast ööd saabuva päeva õhtul juba pidingi minema tagasi laevale. Oleks võinud tõesti minna päev varem, kolmapäeva hommikul, mitte neljapäeva õhtul, aga see selleks. Tutvusin seal ühe Sri Lanka poisiga, kes on Eestis kolmandat aastat, õpib ettevõtlust ja töötab Starshipis. Keskusest leidsin eest ka Korea tüdruku, kes oli saare loodusesse silmnähtavalt armunud. Nendest pikemalt võibolla teinekord. Võib-olla on muljed veel liiga värsked, et nendest kirjutada? Ometi olen ma nagu turbulentsis. Sain kogeda õnne, samas seda raskem oli lahkuda. Kõik oli seal nii hästi, et oleksin tahtnud jäädagi ja mungad ütlesid, et olen alati teretulnud. Eks ma ikka mängin mõttega, et minna pikemaks, aga nüüd töö kõrvalt, kuidas seda aega leida? Oodata järgmist puhkust? Või proovida töö sinna kaasa võtta? Seda võiks proovida, kui mungad nõusoleku annavad. Oma toas teha tööd 9st 17ni. Pärast seda mediteerida, jalutada looduses. Pole ka halb mõte. Vaadata, kuidas toimib. Testida kasvõi nädala. Käisin saare lääneküljel, kuhu polnud varem sattunud, mööda merepiiri. Mitu ilusat liivaranda avanesid. Ümbritsetud roostikuga. Merihein või miski selline roheline madal taimestik kasvas kivide vahel saarekestena, ehkrohelist värvi, mis sobinuks varakevadesse, justtärganud loodusesse. Muidugi ei suutnud vastu panna kiusatusele kasta end vette Põhjarannas, kus läheb ainukesena kiiresti sügavaks ja pole kivine. Tagasiteel nägin laevas M-i, kellel, nagu selgus, on saarel maja. Üsna suur, kolmekümne voodiga. Lubas anda võtmed, kui ma vaid soovin. Kütta seal muidugi ei saa. Keegi eelmine omanik oli peale müügitehingut tulnud tagasi vandaalitsema. Peksis sisse ahjud, valas kaevu midagi mürgist. Õnneks neil tuleb vesi mujalt. Nii et selline koht kaugtööks on ka olemas kuni veel liiga külmaks ei lähe. Elekter on samuti sees. Igatsesin ju kohta saarel, kus saaksin omaette olla. Pikalt unistasin. Hiiumaal. Aga näe, Aegnal nüüd selline võimalus olemas. Võtta toitu kaasa ja septembris võiks vabalt minna. Üldse on seal saarel mitmeid poolenisti mahajäetud maju. Osade aknad on kinni löödud ja mõjuvad veidi õõvastavalt, kuid mõned on ka korda tehtud. Üldiselt pole seal paarikümne aastaga midagi muutunud, mis ongi võluv. Looduskaitseala, puud kukuvad nii nagu kukuvad ja sinna nad jäävad. See mõjub kohati ka natuke creepylt, aga võib-olla on see ka minu taju, sest saar pole veel nii tuttav. Olen peamiselt käinud meditatsioonikeskuses, kus tunnen ennast koduselt. Kunagi, käis saarel suur sagin. Seal elas terve hunnik sõjaväelasi. Kui mööda ei pane, siis vist 80 ringis. Pean järgi uurima. Nemad seal toimetasid, teistele oli saar kinni. Sellest ajast on jäänud maju, mis vaikselt loodusega üheks saavad. Püsielanike on saarel kolm, mis tähendab talvel saarevangil olemist vahel mitu kuud. Regulaarset ühendust jagub maist septembri lõpuni. Pärast seda on võimalik, aga kuulsin, et kummipaat toob Viimsist üle 80 euroga, kuigi sealt on vaid mõni kilomeeter sõitu. Mõeldud paaditäiele rahvale, kümnele või nii, siis oleks hind mõistlik, aga kes seal ikka novembris liikuda tahab.

Nii et mõtted liiguvad. Suurem mõte kõige selle taga on ikkagi terav küsimus - kuidas elada elu, mis mulle rahuldust pakub, millel mingi siht oleks minu jaoks? Aegnal budismi õppides ja praktiseerides tunnen, et olen õiges kohas. Kohas, kus ma saan olla mina ise, kus minu parimad omadused avalduvad. Keskkonnas, mis mulle meeldib.

Veel oli see reis nagu tõeline reis. Põnev. Ja et tundsin end seal nii hästi, siis oli väga kahju ära tulla. Vahel tahaks juba ära tulla, linn hakkab ahvatlema oma pitsade, karastusjookide ja muude võludega, kuid täna polnud mingit tahtmist saarelt liikuda. Selline see reisimine on. Kotti ei pidanudki Tallinnas lahti pakkima lõpuni. Panin värsked pesud ja särgid sisse ja varahommikul juba Viljandi rongile, et sealt edasi Käärikule minna. Vot sellist elu ma olen tahtnud. Õppida terapeudiks, õppida budismi. Aidata inimesi ja teha, mis ennast täidab, mille vastu on huvi. Pääseda juba kiiremini kontoritööst. Need paar päeva saarel andsid tagasi lootuse ja elurõõmu. See oli kui märk, mis suunas peaksin minema ja et usu, et õnn on võimalik. Sain seda nii värskelt kogeda. Võib-olla juba septembrist katsuda saarel olla pikemalt. Proovida, kuidas on tööd teha ja nädalaahetustel osaleda retriitides. Armastus on olemas. Rahu on olemas. Meeldiv ja mulle sobiv keskkond on olemas. Ainus, milles kahtlen on, et kas mind võluks ka püsimine seal paigal või andis niipalju särtsu just see reisimise moment? Minna, näha, kogeda, kuulda lugusid, suhelda inimestega ja siis jälle pardale astuda ja teel olla. Ma ei tea, kas mu tee on teel olla või paigal. Muidugi saarel paigal olla on ka teekond. Enesearengutee. Või sõidaks ma kasvõi hommepäev Mehhikosse, vaatama, mis seal kõik mind ees oodata võib? Kindlasti seda ka, aga seal Aegna keskuses on mul pooleli mingi protsess, mis ei ole veel kaugeltki läbi.

Tagasi Tallinnas on väga veider olla. Keskkonnamuutus on niivõrd suur. Siin on teised vaibid, teine energia. Sellega on raske kohaneda. Saan täitsa aru, miks ma siin rahutu ja mitte üldse rõõmus olen. See pole minu keskkond enam. Selle saare vaikusega harjusin kohe. Olin nagu koju jõudnud. Majal on paksud seinad ja läbi ei kosta midagi. Meditatsioonisaalis on ka täielik vaikus. Pilk pöördub sisse.