Aegnale järgnes Kääriku, psühhoteraapia seminar. Haavatavuse lubamist, hirmudega kohtumist, sõbralikkuse harjutamist. Iga asi omal ajal. Lahkus enda vastu on nii oluline. Mis iganes ka ei juhtuks. Kui minna toorelt ennast lammutama, lahti tõmbama, siis on tähtis selle juures ka ennast hoida. Muidu tõmbab see tume keeris endaga kaasa ja sealt ei saagi välja. Hägune jutt, seda ongi raske väljendada. Sain nende kolme-nelja päeva jooksul võimaluse tsekata, kus ma endaga parasjagu olen. Mis on üleval olevad teemad. Hirmud ja unistused. Laadis hea energiaga, palju kallistamisi ja päris kontakte, silma vaatamist, mõnusat jutuajamist. Seminaril osales üle saja inimese ja ma ei näinud nende päevade jooksul kedagi telefonis istumas. Ilma et sellest oleks üldse räägitud või mingeid juhiseid antud. Kohtusin vanade tuttavatega, keda polnud ammu näinud ja tutvusin uutega.

Ma vist ikka ei saa kohvi juua. Eriti kui kodus olen. Korter muutub kuidagi väga ärevaks kohaks. Töö surub tagant ja ometi väldin seda. Tunnen ennast halvasti, et pole produktiivne.