Kadunud on isegi see soov iga päev kirjutada. Kadunud on suvi. Järsku olekski nagu saabunud sügav talv. Nii see pole, aga keha reageeris, tõmmates olemise kokku. Uniseks, meel on sissepoole pööratud. Veel liigub inimesi, see on tore. Vaatamata jahedatele õhtutele, mis pärast suve tunduvad kuidagi eriti külmad, on siiski veel liikumist. Veel ma pole ainus jalgrattur lõpmatus pimeduses ja külmas. Parim hommikune hetk on vist see, kui külm dušš on võetud, mõned päikesetervitused läbi tehtud ja joon kohvi. Kohvi, mis muudab liiga ärevaks, aga veel ei ole see hetk käes. Esimesed lonksud on mõnusad. Lepitavad. Siis algab aga töö ja erilist lohutust enam pole oodata. Kui siis ehk vaid see, et on neljapäev ja varsti on töönädal läbi. On õudne oodata õhtuid ja nädalavahetusi. Ma ei tea, kas midagi läheb paremaks, aga praegusele tööle tuleb vist ikkagi joon alla tõmmata. Kui ikka ei viitsi, siis mida teha? Guugeldan.

Kõigepealt tuli ports motivatsiooniliste. Kerisin edasi. Paar pikemat artiklit. Ühes kirjeldas üks naine, kuidas tööl on kõik hästi peale selle, et ta on hakanud kuue aasta jooksul oma tööd vihkama ja ei taha seda teha. Mõned soovitused olid päris karmid - mõtle, kui su ülemus näeks su netilehtede külastuste ajalugu või märkaks, et oled oma eesmärkidest maas ja tuleb välja, et sa töötad vaevalt poole kohaga. Need on reaalsed stsenaariumid. Kuid mulle ei meeldi hirmul põhinev motivatsioon. Vaevalt, et see rõõmu aitab leida. Pigem hädaolukorras ära teha asjad.

Teine artikkel oli juba sümpaatsem. Seal kirjeldas ka üks naine, kuidas talle pole kunagi meeldinud tööd teha. Kuid ekraani vaatamine ja "valmistumine töö tegemiseks" on väga väsitav. Kes ei ole seda kogenud, võib tunduda, et pool päeva passida on mõnus. Kui sa vihkad oma tööd, siis sa võid samahästi armastada selle mittetegemist. Nii et selle asemel, et oodata motivatsiooni, tee siis juba midagi muud, mida rohkem naudid. Sellega on muidugi see konks, et kuskil kuklas ju ikka tiksuvad tegemata asjad. Seega pääsu pole. Tööstress on igaljuhul. Eile mõtlesin, et äkki ikkagi proovida hommikul hooga pihta hakata ja katsuda kõik võimalikult ruttu ära teha. Võimalusel lõpetada varem. Aga siis on vähemalt tehtud asju. Ega see looderdamine meeldiv pole, kui justkui peaks midagi muud tegema. Kusjuures ka laiskus võib olla sümptom vaimsetele haigustele. Kuigi minu meelest enamasti ka vaimne tervis on sümptom ja põhjus on kuskil mujal. Näiteks töös, kus ei saa ennast realiseerida või mis lihtsalt ei paku mingit rahuldust.

Tegelikult oleks aeg liikuda. Liikumine on vist alati mulle head teinud. Füüsiline liikumine kindlasti. Seda, kas suhetest lahku minna oli õige, selles ei saa lõpuni kindel olla.