Kirjutamisse on jäänud nädalane paus. Vahel juhtub. Küll harva, aga siiski. Kohe, kui hakkan kirjutama, tulevad meelde kõik kohustused, mida peaks tegema. Mõttetu on siin neid loendada. Varsti nad ka hajuvad. Siis, kui mõte hakkab vabalt minema oma rada. Viimane aasta tööl on grammatikat parandanud, aga pannud mind ka rohkem kahtlustama. Varem kirjutasin seda lehekülge vabamalt, ei mõelnud õigekirjale. Nüüd mõtlen, peatun, kuid siin ei tohiks seda teha. Peab lihtsalt edasi minema ja soovi korral hiljem üle vaatama. Mida ma kindlasti tegema ei hakka. Aegna piletid tuleb küll ära osta, lähen sel aastal ilmselt viimast korda. Laev käib veel kuu lõpuni.

Jõin ühe väikse, kuid kange kohvi. Rohkem ei julge. Jube ärevuse aparaat on see. Ometi nii hea, toob padja alt välja. Teisele äärele. Rene Satsi reisiraamatud on nii haaravad, et loen märkmatult öösse end. Eile plaanisin tunnikese lugeda, aga läks lõpuks kolm ja pool tundi. Pärast kella kolme millalgi jäin magama. Käisin uuesti ka viie rütmi tantsus. Midagi selles on. Lähen kindlasti veel. Saab keha korralikult lahti.

Praen juba kuid korralikus rasvas. Talvel tahaks reisile minna, kuid kõik on organiseerimata. Ei tea isegi, kuidas seda kõike korraldada. Tavapuhkusest ei piisa. Või siis peaksin võtma kuu aega järjest, mis ilmselt töö juures pole liiga hea lahendus teistele. Tavaliselt puhatakse kuni kaks nädalat. Ma tahaksin minna kolmeks kuuks, millest kuu, või poolteist kõige rohkem, võiks teha tööd.

Mingi seletamatu ärevus ja hirm on nahavahel. Muidugi irratsionaalne ja ebaloogiline. Tavaliselt olen reiside suhtes pigem elevil. Nüüd olen ka, aga palgatööga on mingil veidral psühholoogilisel tasandil rohkem kaalul. Seda enam, et mitmed asjad mulle meeldivad selle töö juures, ei tahaks seda niisama lihtsalt kaotada. Juba liigse nostalgiaga meenutan vabakutselise aastaid. Tundub väga vaba ja roosiline elu, kuid ei olnud seda. Enamasti oli liiga palju tegemist, ülipikad päevad, või siis nädalad, kuud tühjust, mille jooksul kadus igasugune enesekindlus ja tekkis ahastus liigsest vabast ajast. Teistsugune hirm ja kasutu tunne. Nüüd olen kuidagi rohkem osa ühiskonnast. Käin tööl ja värki. Normaalsel tööl. Rotirattas.

Hull kuidas kõik toimub ikka enda sees. Helgematel hetkedel tajun, kuidas kõik on võimalik. Kõik teed on tegelikult lahti, võimalused avatud. Alati saab elada teistsugust elu. Ometi on enda hirmud need, mis hoiavad tagasi. Need hirmud pole halvad, neid on kunagi läinud vaja enda kaitseks, kuid enimküsitud teraapiline küsimus selles kontekstis on, et mis ajast need kaitsereaktsioonid pärit on ja kas need on ka täna vajalikud? Muidugi ei ole. Mis mul ikka karta? Ometi pidurdan päris hoolega. Midagi hakkab juhtuma, võimalused avanema ja mida ma siis kuulen? Pidurite krigin. Enamasti on piduriklotsid surutud vastu metalseid siledaks lihvitud rattaid ja mingeid liikumisi ei toimu. Okei, okei, okei, aga kuidas saada siis liikuma? Öelda jah oma unistustele. Kui puudub visioon ehk tulevikku suunatud fantaasia, siis selle koha võtab üle hirm. Ma ei tea, millal ma unistamise lõpetasin, aga tee depressioonist välja käib läbi unistuste. Enda puhul tajun seda praegu nii. Parem, elavam elu on minu enda teha. Tuleb vaid otsustada. Teha valik.

Päike paistab. Sügis, vähemalt selle esimene ots, on alati ilusam, kui augusti lõpul paistab. Värvid alles tasapisi hakkavad tulema. Tuul on veel leebe, vihma väga polegi olnud. Mõnus oma käigud rattaga teha, kerges jopes. Meres saab ujuda ja välja tulles tundub soe. Sellised väiksed rõõmud, mis on kokkuvõttes kõige suuremad, parimad hetked terves päevas. Päevades, mis üsna ühesugusena libisevad mööda. Aina kiirenevas tempos. Praegu on septembri lõpp, aga jõulud on varem, kui oskan arvata. Seda enam tundub nii jabur oma elu kulutada millegi peale, mis teeb mind pigem õnnetuks. Hoiab õnnetuna. Kui sügavat kriisi on vaja, et ma liigutama hakkaksin? Tihti pole vaja rohkem, kui asju välja öelda. Otsustada ja siis järgnevad juba ka teod. Tegevused pole hirmsad, kui juba julgeda neile otsusekindlalt otsa vaadata.

Olen suutnud küll korduvalt oma hirme ületada. Peaaegu alati on tulemus olnud hea ja see, mida olen soovinud. Hiljem tundub, et see polnudki nii raske. nagu vettehüppamine tornist. On täiesti erinev seista seal tornis, tunda, kuidas sees keerab, värisevate jalgadega üle ääre ennast tõugata. Ja juba järgmisel hetkel ujuda rahulikult pehmes järvevees, süda endiselt rinnus tagumas. Ma ei pea midagi suurt praegu otsustama. Lihtsalt tegema praegu seda, mida soovin. Alati saab ümber mõelda.