Natuke rõõmsam päev, kergem. Ei pea ärkama töösse. Panin endale ühe uue eesmärgi, lugeda iga päev tund aega kehapsühhoteraapia teooriat. Teha see endale selgeks. Aastane kursus, mis üle-eelmisel kevadel lõpes, oli hea, aga intensiivne ja kõik ei jõudnud kohale. Lisaks märkasin, et olen hakanud unustama. Üritan teooriat tugevamalt alla saada ja leida võimalusi ka praktiseerimiseks. Eesmärk on jõuda selle kunstivormini - justnimelt - kehapsühhoteraapia on kunstivorm. See, kuidas teraapiaruumis kliendiga töötada, kuidas uurida näiteks piiride teemat või üles tuua mõni afektidest, on loominguline töö. On teada, mida on vaja saavutada - see pole kõigi peal üks. Aga vastavalt teooriale paigutub klient teatud nö kasti, vastavalt oma arengutraumale, ja see on suunanäitajaks teraapilises töös. See viitab, kuhu on vaja jõuda. Põnev teema ja selle selgeks saamine võtab ilmselt aastaid. Küll aga on praegu õige aeg hakata põhja laduma. Hea meelega jätaks juba praegu selle kontoritöö kus see ja teine. Ei taha mõeldagi, et homme jälle vaja ametisse asuda. Hoopis meelsamini paneksin kogu auru lugemisse, rattaga sõitmisse ja tantsimisse. Eile käisin tantsimas, nii tore oli. Kolm tundi läks nagu lennates. Nüüd ei tahagi nagu midagi teha. Kohvi juua ja saiakesi süüa. Hiljem lähen vanemate juurde ploome ja kreeke sööma. Tantsutund on ka täna. Aeg juba pitsitab. See tekitab ärevuse ja siis ei saagi midagi tehtud. Seega tuleb hoogu juurde anda, käik sisse ja edasi. Isegi, kui on pühapäev... sihitult lonkimise päev. Puhkepäev.