Üks mõnusamaid hommikuid üle pika aja. Eilne öö oli košmaar. Jäin umbes kümneks minutiks magama ja seejärel ei tulnudki enne hommikut und. Muidugi järgnes sellele ärev ja masendav tööpäev. Sõin vist liiga palju oma aia ploome, nii et kõht oli lahti ja sees keeras nagu merehaigena. Pea hakkas huugama ja vaatamata kütmata korterile oli palav. Pärast tööd siiski läksin välja, ei suutnud enam kodus olla. Sõitsin rattaga randa, päike soojendas. Spontaanselt lasin ennast juhtida Paljassaare poolsaarele. Väga kena oli seal. Ma ei jõua endiselt ära imestada, kuidas toas olles tundub septembris juba sügis mis sügis. Aknatagune maailm näib kõle ja külm, väga ebamugav. Kui aga välja minna, siis polegi nii hull. Eriti, kui on loodust ümber. Paljassaare väikestel kruusastel teedel oli täitsa suvetunne. Kõik on veel roheline, punased kibuvitsamarjad, natuke kollaseid toone. Meri oli rahulik, tõeline idüll. Enesetunne läks ka vaikselt paremaks. Õhtul võtsin igaks juhuks unerohtu ja läksin juba kell kümme magama. Enne kella viite olin jälle üleval, kuid polnudki viga. Venitasin mis ma venitasin, kuid und enam ei tulnud. Tegin joogat ja proovisin vaikselt ärkava halli päevaga sõbralikumad suhted luua. Välja ei söandanud minna, kuigi oleks ehk pidanud, selle asemel pikutan voodis ja lepin vaikusega, mis polegi kõige hullem. Nii võiks isegi elada. Minna varakult voodisse ja olla mitu tundi enne tööpäeva algust juba üleval. Nii saaks head hommikust produktiivset aega, et teha oma asju. Pea on selge, tühi, hea on süveneda.

Ainult tantsimisega on seda kõike raske sobitada. Kui tantsutund lõpeb kell kümme, siis ma olen küll normaalsel ajal kodus, aga tavaliselt und niipea ei tule. See annab järgmisel hommikul valusalt tunda. Isegi kell 9 on veel padjakas. Pean siis valima, kas tantsimine või hommikune värskus? Ei pea, küll jõuab mõlemat. Ehk ikka õnnestub varem magama minna. Olen proovinud, ei õnnestu, aga see naiivne lootus ikka püsib. Eile näiteks oli harjutuspidu. Ma ei viitsinud minna, sest see on nii hilja, algab kell üheksa, kui tantsukoolis tunnid lõpevad ja kestab 23ni ikka.

Mul on praegu kaks häirivat sõltuvust. Mõlemaga tegelen jõudumööda. Üks neist on kompulsiivne harjumus sotsmeediat kammida. Panin telefonis piirangud peale. Facebook, Twitter, Instagram. Ei saa enam telefonis neisse. Üsna harjumatu on. Polegi nagu telefonis teha enam midagi. Uudiste lugemist üritan ka vältida. Ma ei taha midagi teada päevauudistest, ometi päevas korra ikka leian tee portaalideni. Arvutis on endiselt ligipääs ka sotsmeediale, töö jaoks on isegi seda vaja, aga seal pole see kasutus nii hull.

Teine nuhtlus on xanax. Moodsa aja lohutaja, millel on võime luua keset närvilist ja ärevat maailma rahu saar. Selle mõju on äärmiselt meeldiv, aga sõltuvus kaunis rõlge. Kaks ja pool aastat ... Siiski, tundub, et mul õnnestub vähendada ja ka lahti saada. Pole lootusetu see olukord. Lihtsalt raske, raske ... Kui ärevust ikka kerib, siis on ääretult keeruline jätta seda helesinist tabletti võtmata. Mingit mõnu see ammu enam ei paku. Lihtsalt teeb olemise talutavaks.

Olen tööl aru saanud, et looming on kinni. Suudan ära teha toimetused, kuigi ka seda mitte alati. Aga kõik, mis vajab loovamat lähenemist, tuleb väga raskelt või siis ei tulegi. Mul on palju võimalusi pakkuda välja loovaid lahendusi, aga selles korporatiivkontekstis ei tule neid lihtsalt. Need lähteülesanded pole ilmselt inspireerivad. Kuigi näen, kuidas näiteks mu juht suudab väga puisest materjalist teha kas siis inimliku, sooja või lõbusa lahenduse. Ma tean, et ma olen küll loominguline inimene, võib-olla kõik on, aga ju siis keskkond ja lähteülesanne ikkagi ka mõjutavad. Korporatiivpuuris ma pole õppinud lendama, parimal juhul kuidagi hakkama saama.

Nii et endiselt mu suhtumine töösse muutub iga päev. Vahepeal võtan selle väljakutse vastu, tundub isegi okei. Teisel päeval jälle olen kindel, et lahkun esimesel võimalusel. Miskipärast ikkagi venitan selle lahkumisega - pole paremat plaani. Kuid kas peabki olema? Võib-olla tulla lihtsalt ära ja vaadata, mis saab? Usaldada elu. Või siis teha nagu mõistus soovitab, püsida seal kuni midagi muud ilmub silmapiirile. Eks ma üritan töö kõrvalt psühhoteraapiat õppida omal käel, aga ega see lihtne pole. Pärast tööpäeva tahaks ainult õue. Lootus ongi hommikutel. Tööpäevad venivad ka liiga pikaks. 9st 5ni ei jõua keegi terav olla. Tööpäev võiks lõppeda kolmest ja vaevalt, et midagi tegemata jääks.