Uni läks õudselt vara. Kuskil kolmest. Ja tagasi ei tulnudki. Vedelesin voodis kuni tundus, et võiks tegutsema hakata. Polegi midagi viga. Ainult hirm, et kuidas ma veel selle tööpäeva üle elan. Midagi läks nädalavahetusel valesti, rütm hüppas nihkesse. Kella kolmest öösel tundus täna, et nüüd on õige aeg ärgata. Õues on veel pime, kuid kell on varsti seitse. Hakkab valgemaks minema ja on aeg tööle vändata. Üks nuhtlus on see töö, kuid eks ta hoiab ka. Kaitseb suure eksistentsiaalse hirmu eest. Tekitades väiksema, mille kohaselt elu jääbki selliseks rutiinseks. Eks see on ka petlik. Kõik lõpeb. Mu labased laused. Vähemalt on piletid ostetud. Piletid mitmeks kuuks teiselepoole maakera. Nende kaugemate reisidega on ka alati hirm, koos põnevusega. Endiselt pole jõudnud veel tööl rääkida, et ma lähen. Praen teadmatuses, kas seda aktsepteeritakse või mitte. Lähen ju igaljuhul. Kui lennukid veel lendavad, siis lähen. Mõlemad variandid tunduvad head. Seal tööd teha ja ka niisama rännata.

Sõin kõhu täis ja nüüd tahaks tagasi voodisse pugeda ja põõnata. Aga tuleb taas liikuma asuda. Kaua mul aega on? Tunni pärast peaks minema hakkama. Isegi võiks magada. Aga kas uni tuleb? Võib-olla teha tööd? Kirjutada üks artikkel valmis, saab seda võlga vähendada.

Kuidas ma saan aru, et elukvaliteet on läinud liiga halvaks? Kui pole enam aega lugeda. Siis on elukorralduses midagi valesti. Pigem olgu see rutiinne päev, kui õhtul kasvõi väsinuna voodisse vajudes jääb paar tundi lugemiseks.

Panen tähele, et kuna tööl pean kirjutama ilma vigadeta, siis olen ka siin kriitilisem. Peatun sageli ja jään mõttesse, kas ikka sai õigesti. Varem seda polnud, tuli nagu tuli, hiljem mõnikord lugesin üle ja parandasin. Nüüd on korrapidaja minus pidevalt valvel. Ma ei teagi, on see hea või mitte. Mõlemat. Tahaks ikka teha ühe hooga. Vähemalt siin. Nii nagu tuleb. Piduriteta.

Viskan siiski korra pikali ja siis lähen tööle. Tuleb pikk päev, palju on teha. Mis seal ikka, see on kõigest üks päev. Kokkuvõttes pole nii hirmus ja mis see ikka loeb. See pole nii oluline, mida ma teen. Elu on elu, ajutine nähtus. See töö on samuti ajutine. Pikas plaanis ei oma erilist tähtsust, kauaks ma sinna jään. Praegu on kõige väsitavam projektijuhtimise osa, see põletab. Kirjutada on meeldiv, mitte alati, aga siiski. Probleem on selles, et ühte tööd ei saa teha isegi paar tundi järjest mitte. Pidevalt tulevad meilid ja teated, mis nõuavad tähelepanu, et otsustada, kas need on olulised või mitte. Need võtavad võimaluse süveneda ja minna ühte töösse sisse. Käib pidev siblimine. Mõnele ilmselt sobib paremini, kuid minu meelest on see kõigile kurnav. Mitte et töö ei tohiks väsitada, aga kahju, kui enamus energiat läheb navigeerimisele erinevate ülesannete vahel. Selle asemel tahaks koostada ühte natuke pikemat artiklit. Kunagi ei tea, kas sissetulnud meil vajab tegelemist kohe või hiljem. Enamasti pole nii kiire, aga tundub, et kui saaks teada, siis on rahulikum. Muidu hakkab mõte kerima ja kartma, hirm magada midagi maha. Niisiis tekibki kaks võimalikku olekut. Üks on valvelolek, mis on isegi okei, kui pole midagi suuremat ees. Olla valvel, kättesaadav, valmis reageerima. Aga kui samal ajal on teised tööd ees, nagu alati on, siis jäävad need natuke pikemaajalisemad tööd pidevalt tagaplaanile, lükkuvad, kuhjuvad, ja tegelen peale tuleva info sorteerimisega. Üldse räägin viimasel ajal palju tööjuttu. Sellest mu elu suures osas koosneb. Vihma ladistab, aga lähen vist ikka rattaga. On nagu on.

Tuleb vist taas teha kaine periood. Oli parem, kindlasti oli. Ikka oli tüdimust, masendust, tuimust, igavust, aga vähem hirmu. Hirmu millegi... ma ei tea isegi mille ees. Määratu hirm, mis halvab või teeb ärevaks. Iseenesest on hea, et sain selle hea võrdlusmomendi. Olgu siis igavam, aga vähemalt on parem olla. Ilmselt loomulik vanusega kaasnev otsus. Peod on liiga kurnavad, toovad liiga palju masendust endaga. Ei tasu enam ära. Tahaks lõpetada mingi helgema noodiga, aga ei leia seda. Elame veel!