Vahel poeb kahtlus sisse. Isegi selles, mida olen kaua teinud. Kirjutamises, tantsimises, reisimises. Olen igapäevast reflekteerivat kirjutamist teinud juba kuskil 12 aastat, aga ikka vahel tekib küsimus, eriti praegu on see jälle päevakorral, milleks üldse? Mida see pidev "enda mõtete" ülestähendamine annab? Minu mõtted - neil oleks nagu mingi tähendus. Budistlikus õpetuses on mõtted lihtsalt mõtted. Nii nagu juuksekarvad pole mina ega osa minust, vaid lihtsalt juuksed, nii pole ka mõtted ega tunded muud kui moodustised. Kehamoodustised, mõttemoodustised, tundemoodustised. Nendesse takerdumine ja segi ajamine identiteediga põhjustab asjatuid kannatusi. Kiindumist, muret jm. Budistlikud praktikad ei pööra tõepoolest mõtetele erilist tähelepanu. Oluline on neid märgata, aga mitte analüüsida. Kui, siis ainult niipalju, et kas mõte, mis parasjagu teadvuses ujub, kas see on positiivne, negatiivne või ei kumbki.

Hall päev. Võtsin kolmandiku mirtasapiini ja magasin 14 tundi. Kell kolm öösel ärkasin üles, sõin mõne tüki šokolaadi ja põõnasin kuni hommikuni.

Mingi muster hakkab välja joonistuma. Kui ma midagi teen, tööd, sõidan rattaga, olen tantsutunnis, siis on kõik nagu okei. Kui aga on nädalavahetus, nagu praegu, ja ei ei pea midagi tegema, on vaba aeg, tekib väga õnnetu olemine. Siis vihkan ennast, oma elu, ja kõik võtab traagilise mõõtme. Pühapäevad on ilged.

Leidsin kalkulaatori, mis ütles, et olen elanud 1862 nädalat. Keskmiselt elab inimene 4000 nädalat. Kui läheb õnneks ja õnnestub elada keskmise eani. Mida lähemale jõuab talv, seda rohkem tahan reisima minna. Mis mind pidurdab? Mitte miski. Kerge hirm töökohast ilma jääda. Muid takistusi pole. Ehk tõesti on aeg aeg maha võtta. Kõige uuem mõte on minna juba varem. Detsembris, plaaniga olla ära vähemalt kolm kuud. Kuni pool sellest ajast võin tööd teha, miks mitte. Nii jääks ka piisavalt vaba aega, et reisida ja avastada, ringi rännata.

Minna võiks detsembris ja tagasi tulla märtsi lõpupoole.

Reisimine on mind ikka pigem õnnelikumaks teinud. Lennujaamad, teistsugused inimesed, uued maastikud, troopiline kliima - selles on midagi, midagi, mis mulle veel meeldib ja äge tundub. Tuleb seega minna. Enamasti ei paku miski huvi, aga näe, reisimine veel pakub. See on üks niidiots, kus kinni hakata. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Et pean töölt ära tulema. See pole maailma lõpp. Saan kevadel uue töö leida. See paneb mu juhi valiku ette. Kas tulla mulle vastu või siis hakata uut töötajat otsima. Ma arvan, et pigem tuleb vastu, aga lõppude lõpuks see pole enam minu otsus. Kui ma töö kõrvale jätaksin, siis pole kahtlustki, et tahan minna. Võtan selle peatselt jutuks ja eks siis paistab, mis saab.

Pühapäev. Peab vist jälle välja minema. Sööma ja välja minema. Kodus olemine on võimatuks muutunud. Vist kodus töötamise tõttu. Siia sobib ainult väsinuna jõuda, uinuda, et siis minna taas. Magalaks on Mustamäe ka disainitud. Aga no mille üle ma kurdan? Et mul on vett ja tuult pidav soe korter? Ei, selles pole asi. Pean lihtsalt leidma rohkem viise, kuidas rändurile endas tegevust leida. Matkakepp on ikkagi see, mis ma tahan, et mulle hauda kaasa pannakse. Ennast leida võib... tegelikult vist igalpool. Mind huvitab ennekõike liikumine ja mõnes mõttes ka selle vastand, mediteerimine. Meditatsioonis on keha küll paigal, aga tähelepanu on alati liikumisel. Kas siis hingamisel, mõtete jälgimisel või muul.