Pea kuu on möödas viimasest kirjutamisest. Polnud isu, energiat, midagi. Ju ma ikka läbi olen omadega. Vajan puhkust või tööd, mis midagi tagasi ka annab. Novembris jõuab ikka kohale hilissügise raskus. On kuidagi masendavam, jõuetum. Viimane kuu oli kõvasti praadimist. Otsustamist. Kas tulla töölt ära ja minna kolmeks kuuks Indoneesiasse või leppida lühema puhkusega. Lõpuks jõudsime kompromissile. Kõigepealt puhkan jaanuaris kaks nädalat, siis töötan kuu, misjärel puhkan veel kaks nädalat. Vaatan, kuidas selline korraldus sobib. Kui on ikka tunne, et on vaja midagi muud teha, töölt vabaks võtta, eks siis mõtlen edasi. Vähemalt saan juba vähem kui kahe kuu pärast puhkama ja suvisesse kliimasse. On mida oodata.

Võtsin tänase töölt vabaks. Magasin kaksteist tundi. Üsna nõrk on olla. Plaanin üle pika aja ujulasse minna, äkki teeb head. Eile õhtul käisin pärast tantsutundi Noblessneri kail ujumas. Vesi on langenud viie kraadini. Tuult ei olnud, värske lumekiht muutis kõik heledaks ja kauniks. Ümberringi särasid valgustatud aknad ja tulekesed. Meeldiv oli mõned minutid vees sulistada ja seejärel sooja autosse istuda. Kodus teki all veel lõdisesin kergelt. See on kõige kindlam hea une garantii, minna pärast ujumist voodisse soojenema.

Nägin taas kaine perioodi hirmuund. Olin purjus ja meenus, et ei tohtinud ju juua. Hiljem nägin veel üht und, aga seda ei suuda enam meenutada.

Kui saabub nädalavahetus või vaba päev, nagu täna, siis on ettekujutus meeldivast puhkepäevast, kui saab lugeda, kirjutada artikleid, trenni teha; aga tegelikkuses on lihtsalt pöörane väsimus. Oleks nagu padja all, aeglane, tujutu, keha on raske. Mis siis teha? Kas utsitada ennast tagant, lükata liikuma või alistuda ja vedeleda. Pigem esimene, sest see vedelemine pole meeldiv.

---

Õhtu. Ujumas sai käidud. Üks meeldivamaid trenne. Võiks paar korda nädalas vähemalt teha. Pärast, kui hämardus, magasin paar tundi. Midagi on ikka elus puudu. Midagi eriti ei viitsi. Ometi just siis, kui kõik on pealtnäha nii hea ja rahulik, segamatu. Otsisin edutult mööda Õismäge Vikerkaart. Iga kioski ja poe lehelettidel on esinduslik valik TV-kavu, ristsõnu, igasuguseid läikivaid ajakirju, aga Vikerkaare leiab Prismast. Mujalt ma ei teakski, kust osta.

Tuleb ikka lugeda, kirjutada, liikuda ja ka looduses käia. Kasvõi korra nädalas.