Ma mäletan, et oleks nagu olnud paremaid aegu. Võib-olla mäletan valesti. Meeles on õndsad, ekstaatilised ja rahulolu lühidad seisundid. Eksistentsiaalne tühjusetunne ei talletu. Seda ei igatse tagasi. Olen nädal otsa juba tõbine olnud ja tööd teinud. Ma ei teagi, mis mõjub hullemini, kas see haigus või eemalolemine oma rõõmudest, tantsimisest ja meres käimisest? Kiusatus on ikka merre minna, vaatamata haigusele. Tahaks seda head värsket enesetunnet, kus kõik oleks nagu uuesti käivitunud. Võib-olla peaks proovima külma dušši? Eks ma proovingi hommikuti, aga see pole see. Meres imbud üleni stiihiassse. Lähed vee sisse.

Nagu oleksin elust kõrvale jäänud. Ei märka seda talve. Ei taha midagi teha. Võib-olla see ongi normaalne? Tahaks rohkem magada ja vähem teha, töögraafik on aga ikka sama ja enamasti on kas pime või hämar. Ehk on selle normaalne tulemus väsimus? Natuke igatsen taas oma vabakutselise elu, kus vahel sai tööd tehtud ja oli ka aega niisama ringi jalutada. Võtta fotokas ja minna jalutuskäigule või jooksutiirule. Ennekõike kogeda elu, olla kohal. Aga eks ma siis ka unustasin ennast tundideks Instagrami ja kukkusin tüdimusse. Praegu on aga igasugune huvi kadunud. Haigus muidugi võimendab. Selline lõks. Ei suuda voodis olla ja midagi teha ka nagu ei taha. Võib-olla ainult kellegi kaisus olla ja kuulata Müstilist venemaad? Rahustavat David Vseviovi häält. Või ööülikooli, mis viib mõtted sinna, kuhu nad muidu ei satu. Pean vist ühe Coldrexi jooma, see teeb vahel pildi selgemaks, annab mingi töövõime.

Esimest korda tunnen, et tahaks uueks aastaks mingeid soove, plaane, unistusi luua. Olen ka varem kirja pannud mingeid märksõnu, millest aasta võiks koosneda. Töö jõuluistumisel küsis juht meilt, et kuidas siis see aasta oli. Polnud sellele varem mõelnud. Tuli tõdeda, et üsna tuhm aasta oli. Midagi nagu ei olnud. Midagi ägedat. Väiksed rõõmud, rattasõit ja ujumine. Aga töö... töö võtab ikka enda alla rohkem, kui ma arvasin. Ei jõua ikka pärast tööd enam märgata ja vastu võtta infot. See on puhkamise aeg. Eriti talvel, kui tahaks varakult voodisse minna, isegi mingeid sarju ei taha vaadata. Vahel midagi kergemat lugeda. Suvel need rattatiirud on mõnusad, aga ainult selleks, et tasakaalustada istuvat elustiili. Ühesõnaga mu unistused on kuskil mujal, kui praegusel töökohal ja töö segab muid ambitsioone. Kui ma tahan kirjutada, siis peaks vist ikka rohkem vaba aega olema? Vabadus ärgata ja kirjutada ja ka märgata. Ringi käia ja märgata. Kirjaniku mindset. Selleks peab peas olema ruumi, et teha tähelepanekuid. Kui töö on ära väntsutanud, zombistanud, siis tahaks bussis istudes lihtsalt ennast välja lülitada, elu ümberringi ei huvita enam. Mäletan seda talvist puhkust. Kui pole kohustusi. Kuidas on eriline tunne jalutada mööda lumist võlumaad ja on mingi reipus ja rahu. Nüüd on ärevus või väsimus. Aga see kõik möödub. Täpselt kuu aja pärast istun lennukile. See tekitab muidugi omaette ärevuse, et mis siis, kui ikkagi ei jõua mingil põhjusel reisile. Aga ikkagi, suure tõenäosusega sõidan täna kuu aja pärast kolme lennuga maakera teise otsa. Kohtun sõbraga. Loodetavasti saan enne lahti rahustitest, loodetavasti päike, aasia, õueelu, troopiline kliima mõjub turgutavalt. Tõstab tuju ja annab tahtmist midagi teha. Ei taha see ilma üle vinguja olla ja ega ilmal ei olegi midagi viga. Kuidagi lihtsalt on nii, et sellest pimedast (kuigi praegu väga valgest!) osast aastast on raske läbi minna. Vist kõigil või enamusel?

Küll kõik laheneb, alati on lahenenud ja mind lohutab, mida Kristjan Puusild hiljuti jungiaanliku psühhoanalüüsi seminaril ütles, kirjeldades hinge pimedat ööd, et kõige tumedamal ajal on tihti valgust just kõige lähemal. Kui tundub, et kõik on raske, siis järgneb sageli upswing, tõus, kergus. Raskus lahustub ja tagantjärgi vaadates on seal ka ehk mõni õppetund peidus või vähemalt midagi, mis elu rikastab, mingi tähendus. Just! Võib-olla need raskused annavad elule tähendust, sügavust. Kas ainult kerguses elamine poleks nagu see house-muusika, mis mängib lokaalide kõlarites taustaks, segamatu ja mitte midagiütlev. Kui seda kuulama jääda, hakkab kiiresti igav. Nagu tapeedimustri vaatamine. Tapeedi ülesanne ongi olla... tapeet. Seda lähemalt uurida pole erilist mõtet, sealt midagi leida? Vaevalt.

Mulle meeldib ka see mõte, et isiksuse varjukülg ei ole negatiivne, kuigi võib tunduda nii. See on peidetud potentsiaal, allasurutu, mida on võimalik muundada väärtuseks, mis aitab kogeda elu rikkalikumalt. Muidugi varjutöö pole lihtne. Midagi, mis on allasurutud, seda lubada pinnale tulla eeldab ennekõike turvalist ruumi. Ainult täielikult turvalises ja vastuvõetud kontaktis tekib julgus ennast avada. Selleks ongi vaja terapeuti või head sõpra. Muidu jääme iseenda psüühika lõksu. Kontakt loob võimaluse peegelduseks, mis on aktsepteeriv, erinev lapsepõlves kogetust, kus vajadusi ja tundeid on tagasi lükatud. Kui inimene saab sügava kindlustunde, et tema vajadustele ei reageerita nii nagu algselt, tekib hästi aegamisi elu ja iseennast pärssivate uskumuste murenemine ja kooruda saab tibupoeg, pärismina, kes on olnud kõik need aastad peidus, kaitses, hirmul. See on teraapia ilu.