Tundub nagu kõik magaks, aga tegelikult on päris intensiivne enesesse vaatamise aeg. Enesega pahuksis olemise päevad. Kolm vaba päeva. Nõrk ja jõuetu olla. Lausa depressiivne. Eile otsustasin proovida üht antidepressanti, mida arst viimati välja kirjutas. Tundub, et sellega on sama lugu, mis eelmistega - sisseelamine on raske. See preparaat viib mind täielikku auku, kus on väga raske midagi teha, ajutisse mülkasse. Kunagi ei tea, kaua see kestab. Mõni päev, nädal, kuu. Alles 6-8 nädala pärast saab hakata järeldusi tegema. Alles siis võib hakata positiivne mõju avalduma. Suudan ma ära oodata? Tahan ma üldse võtta seda? See peaks ärevuse kontrolli alla saama ja siis poleks vajadust enam võtta alprasolaami, saaksin selle sõltuvusest lahti. Idee on ilus, aga paraku on antidepressandid ehk farmakoloogia inimesi alt vedanud. Jah, mõnele on aidanud, aga enamasti neist tolku pole. Ja see sisseelamisperiood on äärmiselt raske. Mul pole jõudu selle depressiooniga silmitsi seista, kuhu see lükkab. Vedelen nüüd kolmandat päeva ja ei taha mõeldagi homsest kontorisse roomamisest. Varahommikune minek. Vastumeelne, aga eks tavaliselt ikkagi teised aitavad. Suhtlus aitab. Kodus olen kinni oma mõtete rattas. Mõtted, mis pole kõige helgemad. Kaks ööd ei saanud eriti magada, eile õhtul võtsin mirtasapiini, mis tagab pika une, kuid see udu järgmisel päeval on külm ja kõle. Arst ütleb, et see on nii ainult alguses, et tuleks võtta iga päev, siis keha harjub. Ma ei julge seda enam igapäevaselt võtta, sest esiteks muutub uni liiga pikaks ja ärgata on vaatamata sellele väga raske. Teiseks viimati kui seda pikemalt võtsin, siis tõusis kehakaal kiiresti üle kümne kilogrammi. Nii et rõõmustavat pole midagi. Kui ehk vaid see, et umbes kuu pärast sõidan Indoneesiasse. Aasia on alati hästi mõjunud. Algab puhkus ja kui tagasi tulen, siis on juba valgem ja ehk ka helgem. Saab ärgata valges ja pärast tööd pole veel pime, päikest on ka rohkem. Praegu on sesoonne kurbus, ilmselgelt. Ma olen ka suviti kurb olnud, aga see jõuetus ja lootusetus lööb välja just novembri lõpus. Nii et kõige targem olekski sel ajal minema lennata ja tulla kevadel, aprillis. Vaatame, kuidas sellega läheb. Kuidas vastu pean. Võtsin xanaxit ja klonosepaami, kuid lohutavat mõju pole tunda. Tegin tund aega joogat. Ei midagi. Päike, mida küll näha pole, on loojumas. Toas hämardub. Peaks ehk välja minema? Varasemalt on tantsutunnid toondu rõõmu. Enam mitte nii väga. Pean varakult ärkama ja need õhtused tunnid ja peod on liiga hilised.

Nii et jah, vahel tundub elu sitt, vahel õnnis. Mingit valemit ma leidnud ei ole, kuidas ennast paremini tunda. Vahel on tööl hea, vahel kodus, vahel tantsutunnis, vahel mitte kuskil. Kuigi pole tahtmist ja sel ei näi mitte mingit mõtet, siis tuleb vist õue minna, sinna pimedasse kalki külma, hingata värsket õhku ja liikuda, jalutada kasvõi natuke. Ma olen liiga kaua toas olnud. See on midagi, mida ma ei suuda. Ma pean rattaga sõitma, jalutama ja nagu hiljuti olen mõistnud, siis ka inimestega kontaktis olema. Muidugi oleks vaja rohkem teraapiat, et endaga tegeleda, aga vahel tegevus teistega koos laseb unustada oma üksinduse.

Ehk õnnestub lugeda? See on ka unustus ja natuke nagu selts. Kellegi seltsis olemine. Kirjandus kõige rohkem kunstivormidest pakub seda. Võib-olla ainsana. Seda tunnet, et veedad kellegagi aega.

Ma olen väiksest peale tundnud aeg-ajalt surmatungi. Soovi lõhkuda, põletada, hävitada. Ennekõike iseennast. Olen viimasel ajal jälle hakanud mõtlema, et kust see tuleb. Võimalik, et põlvkondade tagant. Võimalik, et perekonstellatsioon annab vastuse. Pean vist sellesse teemasse minema. Kes teab, kui see toob kergust, lahendab midagi, siis tasub ju proovida. Vahel on sellised päevad, kus miski nagu tõmbaks alla, võttes igasuguse elurõõmu ja tehatahtmise. Kuigi see on murettekitav ja küllaltki talumatu, siis ehk on selles tumeduses ka mingi vastus? Sõnum pimedusest, mis viib valgusesse. Võib-olla ma olen eksinud ja otsin päevavalgust. Võib-olla ma olen juba päris lähedal.