Salasõnad pangas. Homme lähen kontorisse. Kaks päeva olen kodus ka kergelt turgutanud. Et tööpäevad üle elada. Ega see hea ei ole. Tegelikult on enesetunne täitsa normaalne, aga tahaks ikka paremini, tõsta natuke tuju ja pealehakkamist. Tuju tõusebki, aga lühikeseks ajaks. Oleks, et terveks päevaks, aga paariks tunniks. Siis tuleb tujutus, tuju langeb, ja on vaja veel teha, et viitsiks. Nii ta läheb. Vahel harva võiks teha. Eile õhtul panin näiteks voodi kokku, muidu ei oleks viitsinudki. Jõin õlut ka kõrvale. Voodi sai kokku. K. käis külas, pikutasime, natuke liiga kaua, üheni. Magama sain vist enne kahte. Praegu aga läheb loomuldasa uni kuuest ära. See on suurepärane aeg ärkamiseks. Enne tööd on veel aega midagi teha. Kirjutada, mediteerida, pisut joogat. Vikerkaar võttiski mu jutu Bangkok avaldada. See annab indu kirjutada uusi.

Kuidagi ebamugav on. Pean ikka tooma teisest toast tagasi oma mugava tugitooli. Tugitoolijoogi. Inimene, kes vaatab joogat. Kuidagi ebahubane on. Kõle ja külm. Sees ja väljas. Mu kodu on pärast reisi teistsugune. Kohatu. Mina olen kohatu. Harjusin kaks kuud võtma iga elamist kui ajutist. Kohta, kus ma varsti jälle koti kokku pakin ja mujale lähen. Mingil moel tunnen ennast nii kodusemalt. Olles nüüd mõned päevad kodus olnud, näen enda lapsepõlvekorterit ja praegust elupaika samuti ajutisena. See on veider tunne. Tean, et tegu on mu püsikoduga, aga ma suudan seda võtta kui ajutist rendikohta. Võib-olla tõesti tuleb see müüki panna, osta midagi Balil asemele ja Eestis käies magada sõbrade diivanitel või vanemate kodus. Kui mind Balil pole, võivad seal olla üürnikud. Selline kahetoaline villa (nii nad neid nimetavad), bassein pole oluline, sest seal on nagunii 29kraadine vesi. Hea konditsioneer, loomulik tuulutus, hingav maja, oleks veel parem. Sinna võiks tulla külalised Eestist ja saaksin seal olla umbes nii poole aastast, kui mitte rohkem. Kui ka mõtted muutuvad, siis maja hind tõenäoliselt ainult tõuseks, arvestades, kui hoogsalt hinnad seal kerkivad.

Täna pärast ärkamist jäin erinevaid online-riidepoode kammima. Ilusaid asju tehakse, kalleid. Sisemine shopahoolik üritab mind veenda ostma sajaeuroseid pükse ja kahesajaseid tosse. Suutsin vastu seista. Raha ju pole. On, aga see oleks nii loll kulutada seda millelegi, mida mul pole vaja, aga mis meeldib. Vahel annan järgi ja ikkagi tellin, saab ju tagasi saata. Mida need mu elule juurde annaksid? Iluasjad. Praktilised ka, aga et mul on juba mitmeid paare lühikesi pükse ja jalanõusid, siis ei suurt midagi. Vaatame, kumb hääl minus peale jääb.

Olin uinudes väsinud, poleks vaja olnud unerohtu võtta, aga ikka võtsin kaks tükki. Et oleks õdusam ja mõnusam. Oligi, uinumise asemel hakkasin paberile ideid kritseldama, mida kõike teha võiks. Selles seisundis on tohutult ideid, kõik on tehtav. Ongi tehtav ja hommikul vaadates on need igati asjalikud mõtted. Ometi on hommikul üks asi puudu - entusiasm. Hoog pihta hakata, teostama. Tuleb taas kuvar sisse lülitada ja asuda päevatöö ülesannete kallale. Õhtuks on igasugune tahtmine midagi teha kadunud. Seega on minu need hommikused paar tundi. Sellega jõuab tegelikult teha üllatavalt palju.

Täna on jooksupäev. Otsustasin hakata ülepäeviti jooksmas käima. Kaugem eesmärk on iga päev joosta viis kilomeetrit. Alustuseks üle päeva ja nii palju, kui viitsin, kuskil 3 on alguses realistlik. Ajapikku tekib loomulik soov pikemalt sörkida. Sain aru, et ma ei saa enesetunde üle kurta, kui ma absoluutselt mingit trenni ei tee. Päevas pool tundi kuni tund aktiivset liikumist võiks olla. Vaatame, mis juhtub. Alguses on muidugi tüütu ja raske, aga üsna pea peaks hakkama paranema jooksuaegne ja -järgne tunne. Lisaks saan lahti kergest kõhukesest, mis mulle ette on kasvanud. See ei häiri mind visuaalselt, aga tean, et mu enesetunne on parem, kui seda pole.

Kevad peaks tulema, aga mis on, on kõle, hall ja üsna rõve. Õue küll ei kutsu. Ometi lähen, sest ainult toas on veel jubedam, hakkab ajudele. Kaunis jõle on hommikul kardin eest tõmmata ja näha halli taevast, tumedaid okste rootsusid ja ebamäärast värvi maapinda. Ma ei salli enda juures seda ilma üle kurtmist. Seda enam, et mul oli privileeg olla kaks kuud paradiisis. Targem oleks leida lepitus. Leida midagi armastusväärset selles vaatepildis ja mõnes üksikus plusskraadis. Liiga vara, liiga vara tulin tagasi. Aprilli keskpaik oleks sobivam. Järgmine aasta tahaksin minna jaanuaris, kohe 1. jaanuaril ja tulla aprilli keskel. Tööd ma liiga palju kaasa ei võtaks. Ainult oma kirjutamised. Isiklikud tööd ja loodetavasti on ka mõni klient, kellele tekste teha, nii 2-3 tööpäeva nädalas. Oleks lausa suurepärane. Lükkan edasi reisijuttude kirjutamist. Tuleb vist kuskilt pihta hakata.