Mida arvata? Polegi midagi arvata. Udune mirtahommik. Kergelt vabisev. Rõdul tiksub kui kell, kuid on Hiina õnnetooja kass, kes lehvitab oma käpaga. Ei lehvita, aga tõmbab rikkust ligi. Midagi sellist vist on selle tähendus.

Õudselt pikk nädalavahetus. Võib venitada kuni enam ei saa. Kuni vajud kurnatult voodisse. Ja taastud. Päevi. Midagi ei taha teha. Kõik on raske. Pole mõtet vist küsida, kas see on seda väärt, sest see on irratsionaalne tegevus, kus üks otsus viib teiseni ja adekvaatsus kaob aina rohkem. Nüüd tuleb sellele piir panna. Sest see lõhub mind, närib igast otsast. Sellest ei taastu, sest iga päev kohvitades pole võimalik taastuda. See saab organismi vajaduseks, harjumuspäraseks kütuseks, ilma milleta ei tahagi midagi teha. Suvi on algamas. Ilus aeg. Võtaks ehk maha bensodest? Enam pole ka midagi ju mis nii väga ahvatleks. Telliskivi periood sai läbi, see, mis algas kolm aastat tagasi. Bensod tegid alkoholi maitsvaks. Saatanlikult hea kombinatsioon. Ma ei tea, kuipalju oli siin antidepressantide mõju mängus. Igaljuhul selline see teekond on.

Kuidas suvest osa saada? Mida mõnusat teha, mis poleks joomine? Metsades konnata? Matkata? Ratas teha matkakõlbulikuks?

Vaatame. Praegu on küll väsimus. Kuigi pole peale istumise suurt midagi teinud. Kui tegin otsuse töölt ära tulla, siis toimus loominguline plahvatus. Tuli ideid, õhku. Nüüd olen ennast jälle ribadeks tõmmanud. Aga pole viga. Küll ma taastun. Tellisin enda turgutamiseks mahevilju. Selgus, et Balti jaamas on üks selline pood või lett. Ja et nende kaupa saab ka koju tellida. Miks siis mitte. Veel üks põhjus, mitte kodust välja minna.

Eile jalutasin pärast tööd Trummi basseinide poole, Tehnikaülikooli taga oli nooruslik ja mõnus vaib. Ülikooli hooned, männid, päike, soojus. A. ütles, et see meenutab Soomet. Tallinnas on vanad inimesed peaasjalikult. Kes aina vananevad. Nagu ma isegi. See on üks asi, mis Aasiasse tagasi kutsub. Sealne nooruslikkus.

Olen vist tõesti oma vana elu tagasi saamas. Istun tugitoolis oma isikliku arvuti taga ja kirjutan, mis pähe tuleb. Vaatan, kuidas pungad hakkavad lahti minema. Veider on tulla töölt ära. Hästi veider.

Mida rattale oleks vaja? Pakiraami, kotte. Ongi kõik. Eile kõndisin 8000 sammu. Liigun tegelikult päris piisavalt. Autot mul pole, seega tulevad need sammud täis peaaegu iseenesest. Kodus ma ka tervet päeva ei suuda olla. Nii et kui kuhugi minek on, siis on see rattaga või jalgsi. Kui kuhugi minna pole, siis lähen jalutama ja ongi korras.

Ma pole vist kunagi nii vähe rõõmustanud kevade tuleku üle, roheluse üle. Märkan, et see on ilus, aga enda seesmised keeristormid on esiplaanil.

Puuviljad on kohe kohal, avokaadod ja mingid asjad veel, mille nime ma polnud varem kuulnud. Aeg süüa. Aeg juua, vett. Nispero, jaapani ploom on vist üks ta paljudest nimedest. Magus ja maitsev. Midagi pole öelda. Aga tööle, nüüd tuleb tööle hakata. Uni on magatud, töö tahab tegemist.

Aeg-ajalt keegi maandub aknalaual, näha siit pole. Linnud laulavad, see on väga kena.

Õhtul. Päev möödus õudselt. Istudes, konutades arvuti taga. Tahtmata midagi teha. Saamata ka liikuma. Õhtul siiski läksin rattaga mere äärde sõitma. Kakumäe sadam võttis vastu tuulevaikuse ja peegelveega. Ujusin vees ja liiga külmaks ei läinudki, oleks võinud jäädagi. See annab palju juurde. Tuju läks kohe paremaks.

Eks see natuke keeruline üleminekuaeg on, tööelust teistsugusesse. Selles pöörises olles ei saa aru, tõmbab kaasa ja kannatadki. Nii nagu eufooria tirib maast lahti. Aga õnneks on õhtu ja õnneks on täitsa hea ja rahulik seisund. Aken on praokil, linnud siristavad. Õite lõhnad, mis olid juba ununenud, voolavad taas sõõrmetesse, värvid on tagasi ja inimesed õues. Maist algab vist tõesti aeg, kui saan jälle siin olla. Ja tekivad ka rännumõtted. Matkafantaasiad. Läheks saartetiirule? Ja mööda Läänemaad allapoole?