9. juuni

10. juuni

Suvi ja veidi rohkem vabadust on mind vist halvanud. Ei ole nagu üldse tegutsemisindu. Passin niisama. Pikutan ja piinlen, tunnen süüd tegemata asjade ees, mis on nii tühised. Pesu pesemine, akende pesemine, kevadkoristus. Siis mõned tööasjad. Kirjutamised. Pärast kahte aastat palgatööd peab jälle hakkama treenima seda kodus töötamist. Seda, mida ma tegelikult tahtsin, et ei pea kuhugi minema igal hommikul kindlaks kellaajaks. Nüüd pean jälle õppima olema iseenda - mulle ei meeldi see sõna üldse - boss. Tean ju hästi neid meelemänge. Edasilükkamisi. Kõige parem on hommikul pihta hakata. Kirjutamisega. Mitte chattimisega, mitte surfamisega, mitte uimamisega. Teha mõned tunnid tööd, rohkem polekski vaja, kui on kolmepäevane nädalavahetus. Laiselda on ka kohati meeldiv, aga siis tulevad meelde kohustused ja nii need päevad mööduvad.

Jäin kinni. Ei saanud minema. Võttis aega õhtuni, et tuleks meelde selle harjutuse mõte. Kirjutada ennast lahti. Lihtsalt hakata liikuma. Nii nagu tuleb. Kõik viirastused ja madalamale tõmbavad spiraalid hargnevad lahti. Tundsin põlgust enese vastu, ei tahtnud sellises seisus kirjutada. Näha seda peegeldumas ekraanil. Kuid nüüd, olles teinud algust, polegi see nii hirmus. Täitsa hea elu on. Kui kirjutan, siis muu nagu hajub. Need teravad nurgelised mõtted, tumedad nagu tondid, passimas nagu kala röövellik ja külm lõust.

Mis siis veel? Pepsi Max. Uus veip, mida lakkamatult tõmmates jääb suhu mangomaitse. Tõmmates on see meeldiv, aga hammastele jääv vedelik on ebameeldiv. Mingi läga on lakkamatult suus. Tõmbaks selle nikotiiniga koomale?

Nii mõnegi asjaga tuleks koomale tõmmata.

Segadus, hektilised mõtted. Peamiselt selle ümber, mida peaks tegema. Pisiasjadest suurteni. Aeg on teha nimekiri. 3 asja. Teha need. ma tean, mis need on. Tegelikult tean. Aga väldin. Pean need enda ette kleepima ja siis jääb ka meelde. Hoiab ehk kursil. Sotsmeedia on võimas. Hea tööriist. Jaajaa. Aga ka hirmus ajaröövel. Ükskõik mis ta on, aga mind ta segab. Jään sinna liiga kauaks, liiga kompulsiivselt uuestiavama ja sulgema. Kuni möödas on päev ja enesetunne kehv. Nagu oleks saanud petta. Teinud kehva valiku. Kahetsen. Tehtut. Elu on lihtne, aga sotsmeedia raske. Ma ei kujuta ette, mis tunne on tulla välja kasiinost ilma rahata. Ilmselt kordades hullem. Pöörasin pea kõrvale ja aevastasin. Kui laud vesised silmad jälle puhtaks tegid, nägin rõdu ukseklaasil ümmargust lärakat, veidi kõrgemal kui mu pea, umbes meetri kaugusel. Meenuvad sülitavad maod, kelle olemasolust sain Tais teadlikuks. Sülitavad isegi veel kümne meetri pealt oma surmavat mürki täpselt silma. Huvitav kas prillid võiksid mind sellises olukorras päästa? Need Taimaa pikad maod. Kui igapäevane nähtus teedel. Pikad volaskid. Kõige mürgisemad on pigem väiksed. Sellised, kes langenud lehtede all või pimedal koduteel jala alla võivad sattuda. Neid olukordi saab siiski vältida, vaadates alati enda jalge ette, olles tähelepanelik ja pimedas liikuda ainult taskulambiga. Elades džunglis on mõistlik kanda kõrgeid saapaid või kummikuid. Turistina on seda muidugi vastumeelne teha. Aga kõrge rohu sisse minemist väldin küll.

Masin peseb. Trummeldamine. Lõpetab. Poolteist tundi on möödunud. Minna siis välja tuulutama või hakata tööle? Ma ju ka ei tea. Okei, proovin natuke seda tööasja.