Ma nagu vana mees imestan, et kuhu küll see aeg nii kiirelt kaob. Nüüd on siis vabakutselise elu käima läinud. Teistlaadi stress. Pidev arvutamine millal-mida teha. Pean vaatama, et lõhki ei tõmbaks ennast. Nädalavahetuse sünnipäev venis pikale, siiani annab tunda. Eelmisel nädalal oli juba päris hea olla. Eile käisin ainult korra õues. Pärast tööd läksin kohe voodisse ja sinna ka jäin. Täna on endiselt pigem midagi madalseisu laadset. Ei midagi hullu. Alla keskmise enesetunne, pisut haiglane ja ega suurt midagi teha ei taha. Kui, siis õue minna. Sukelduda vee alla. Sellised tegevused viivad mind eluga taas kontakti. Kodu ajab hulluks, kui juba teist-kolmandat päeva siin olla.

Kõhus oleks nagu midagi korrast ära. Katsun paremini süüa. Vahel ikka läheb igasugust junki suust sisse, juhuslikel aegadel. Tühja kõhu peale pole alkohol ka kõige parem. Kõik see on ammu teada, aga ega siis alati ei järgi.

Õhtul on tantsutund, kas jaksan minna? Võiks ikka, see toob ka eluga kontakti. Toob rõõmu.

Veel üks vanainimese asi - palavus on muutunud järjest raskemaks. Kui varem tegi lauspäike uimaseks, siis nüüd on juba ebameeldiv. Just toas, kus läheb liiga palavaks. Seinad on juba mõnda aega soojust kogunud ja isegi päeval aknaid kinni hoides on liiga palav. Õues see nii ei häirigi. Käisin reedel üle kahe aasta võtteplatsil, 10 tundi päikse käes ja jalgadel. Polnud hull, hea vaheldus, aga järgmisel hommikul oli keha nii valus, et andis tõusta voodist. Nüüd tuleb kaks nädalavahetust tööd Pühajärvel. Miks ka mitte.

Alustasin ühe projektiga, olin entusiastlik, aga nüüd on suvi peale tulnud, lisaks muud tegemised. Kuidagi kipub tahaplaanile jääma. Pean ikkagi ennast hoidma. Kui nädalavahetusel jooma satun, siis pole minust algatajat veel mitu järgmist päeva, teen vaid miinimumi.

Mida siis järeldada? Tuleb valida töid, õppida ütlema ei, kui see vajalik peaks olema ja mõtlema sihid selgeks. Mulle meeldib teha paljusid erinevaid asju, aga kui võtan vastu töid, mis toovad küll raha, aga võtavad ka aega, siis see tuleb millegi arvelt. Kui tahan tõesti värskema peaga rohkem kirjutada, siis pean hoolitsema, et pea tõesti oleks värske. Küll ta saab, küll saab. Eelmine aasta tegin juulist septembrini kaine perioodi. Nüüd vist pole vaja, väga tihti ei liialda alkoholiga. Elu on muutundu ja piisavalt põnev. Tuleb lihtsalt hoiduda pidudest, mille käigus jääb öö päris vahele. Paraku on seda parim vältida üldse mitte jooma hakkamisega. Ometi see keeluvärk ei tööta. Kui just pole sõpra, kellega olen teinud suuremale summale kihlveo. Nii et on nagu on. Annan oma parima. Väga suur motivaator on ikkagi enesetunne. Juues mõõdukalt, on jaksu sõita rattaga, teha välijõusaalis natuke trenni, käia ujumas. See annab väga meeldiva tunde. Kõva pohmelliga ei tee ühtegi neist tegevustest. Trööstides pohmelli olen kodus, voodis, nagu haige. Ei ela ega tee midagi. Seega on eesmärk korda tulla ja kirjutada, selle kõrvale nautida suve. Praegu on aega, on kõike.