15 minutit. Täna on 15 minutit. Keel. Reeglid. Töö. Festivalid. Suvi. Raha. Raha! Vabakutselise leib. Hakkab minuni jõudma. Kõige olulisem on siiski olla õnnelik. See tähendab olla nii nagu oled õnnelik, teha nii. Valida meelerahu, valida õnn. Küll siis kuidagi saab muud asjad ka korda. See on mu praegu alanud eluetapi tees. Katsetus olla vaba. Teha asju, ilmselt rohkemgi kui ma ette kujutan, aga siiski olla vabam oma tegemistes. Proovida säästa, proovida ära elada, aga olla valmis ka säästudest elama. Teha seda, mis rõõmu valmistab. Siis pole ka terapeudi juurde ehk nii väga asja. Ma ei tea, elu on eksperiment, proovime. Katsetame.
Kuidas jälle lugema hakata? Nüüd, kus tööpinge taandub, vähemalt senisel kohal, on meel ehk rahulikum ja saab hingata. Saan võtta lugemiseks kindla aja. Kindla tunni päevast. Nii oleks hea. Nagu ka muude treeningute ja harjumustega, alustada väiksemate ampsudega. Pigem olen hommikune lugeja. Õhtul on niipalju mõtteid peas, et raske alustada. Kuigi kui alustada, siis saab küll. Aga et hommikul on kergem, siis alustan pigem hommikul. Veerand tundi on alustuseks küll. Eks nipp ongi selles, et alustada. Kui juba mõned lehed loetud, siis ei pea enam pingutama.
Tänane hommik oli juba parem. Eile sõitsin rattaga, ujumine on muidugi maagilise mõjuga. Ei ujunudki nii kaua, 10 minutit, aga veest tulles oli hea olla. Eelmise nädala liigsed töötunnid viisid pühapäevaks põhja. Nüüd tõusen taas. Edaspidi olen väga ettevaatlik, peangi olema vabakutselise valguses. Hoidma enda puhkeaega. Paar retsi päeva võivad viia koledasse kohta. Paar on okei, aga siis peab ka rohkem vaba olema, mitte sama hooga edasi.
L. käis külas. Üle pika aja, vist isegi mitme kuu seks. Hea oli. Seda rõõmu ei saa enda elust ikka välja jätta liiga pikaks ajaks.
Ärkasin täna viie ajal. Nagu vahel harva juhtub - põnevusega. Ärkasin selleks, et minuni saaks jõuda plaan olla Hiiumaal taas mõnda aega. Lähen nagunii festivalile neljapäeval, kuid pühapäeval Saaremaale üheks ööks ja siis tagasi Hiiumaale. Jään küll Kärdlasse, aga lähen rattaga ja olen seal nädala lõpuni. Nii saan valida. Kas olla Kärdla armsas aedlinnas ja teha suurt midagi, puhata. Või siis kirjutada. Või sõita rattaga ümbruskonnas ringi, käia ujumas ja avastamas. Kõlab nagu plaan. Rattaga pole raske ka paari-kolme päevaga Hiiumaale ring peale teha. Ostan pakiraami külge kotid ja saan telkida. Natuke kaldun arvama, et tegelikkuses võtan rahulikult ja ei tee suurt midagi. Mida ongi loominguks vaja. Liikumine aitab samuti mõtteid tuulutada.
---
Õhtul. Pärast tantsutundi tibavas vihmas koju sõites oli kuidagi kurb. Tavaliselt nii ei ole. On nagu on. Mõtlesin vist Hiiumaa festivali osas ringi. Võtaks parem S-i eratunde kuni ta Eestis on. Pärast seda on raske leida nii head õpetajat ja tundi. Oleks võimalus nii kümne eratunniga areneda kiiresti. Ta on stiililt bachata kloun. Kasutab oma koomikutalenti tantsus ära. Õpetajana aga läheneb nagu insener. Ta tõesti oskab ja tahab õpetada. Palju on õpetajaid, kes on head tantsijad, aga nad ei oska edasi anda.
---
Täna sain aru, tundus, nagu ideid on, mida teha. Ideid on tohutult. ma pole kunagi olnud plaani mees ja võib-olla pole vajagi. Aga kõike ei jõua korraga teha ja võib-olla mind aitaks, kui panen kirja, kuidagi süstematiseerin, mida teha tahaksin. Mu elus on praegu paljut, mis käivitab. Kirjutamine. Nii enda lood kui klientidele, väljaannetele. Tantsimine. Nõustamine ja teraapia. Õppimine ja rahateenimine. Tegutsemine ja hingetõmbapausid, mis toidavad loomingut. Kuidas seda kõike korraldada? Ja kui palju on vajagi? Tundub nagu oleks natuke rohkem vaja. Oluline on öelda ei sellele, mis ei toida. Hinge. Samas ka ära elatada on vaja. Tuleb võtta aega ja pea ees minna sisetunde rada, rõõmu rada. Teha, mis meeldib. Muidu tuleb depressioon, see on teada.
Kindlasti ma ei saa jätta kirjutamist selles väljasurevas keeles. See on kutsumus. Nõustamine on võimalus luua kontakt viisil, kuidas seda muidu ei teki. See on ka mu missioon. Vähemalt anne, ma loodan. Ma olen näinud läbi, kuidas progress hävitab loodust juba mitmendat aastasada. Hävitab hingi või vaimset tervist, kui soovite. Kui ma suudan luua sideme, mis võimaldab lohutust, lootust, siis see ongi mu palk.
Tantsimine on ka lähedus, aga teistmoodi. Võimalus koos midagi teha, mängida, unustada. Ma langen depressiooni, kui toidan progressi, sest see on häving. Dekadents, mis esmapilgul võib tunduda allakäik on arengu vastureaktsioon. Rohepöördesse maskeerituna üritame minna edasi. Samade vahenditega, sama mõtte- ja tundeilmaga lahendada probleeme, mis need tekitasid. Ma ei usu sellesse. Pole ka palju lootust. Inimest juba nii lihtsalt ümber ei programmeeri. Ja kui, siis seda tehtaks samadel alustel, mis tänasesse meid on toonud. Veel on võimalik elada. Ja eks ma püüan. Nagu kõik. Elada ühte elu nii nagu oskame. Mis muud üle jääb.