Mõtetevool ekool istu, tool. istu, kolm. vedas. džiip. 4kordne juustuburger. Koolitee, jää, jäätee, virsikud, pudelid, koolihoovid. Kodune diivan, fashion tv. märg sperma pükstes. rutiin. pliin. lauaviin. luige baar, kolm eurot lauaviinakoks. Käina. Ma pidin õppima uuesti Käina. Läila. Loodus, Ita Ever. Laval suurem kui elu. Hiiumaal alandlik nagu Õnnepalu. Fantaasia on vajalik. Rääkida, kui on vaja on vaja-ja-alliksaarelik. Siit ja sealt. Piip ja Tuut. Kaua need klounid tegutsenud ongi? Mis nende elus toimub? Ühes saates vist kunagi näitas. Tundusid õnnelikud inimesed. Aastakümneid juba viitsivad käia ja teha. Bussipeatuses, kohe pärast Orjakut kui Kõpu poole minna. Plakatid. Piip ja Tuut. Tiit ja Teet. Kääpa. 4-5 etendust päevas. Üks kell 11 koguperele. Kell 12:30 lastele. Kell 14 kogupere. Kell pool 4 lastele. Kell viis stand-up shooow. Mahuäri. Ma arvan, et hiidlased on väga tänulikud, et keegi üldse käib. Ei tea palju kohalikud käivad. Kel lapsed, need ikka. Lastele seal sellist teatrimoodi meelelahutust ei ole. Muidugi mängitakse neid etendusi ja peetakse kontserte vaid suvel. Enne jaanipäeva pole mõtet, ütles Liisi. Kes on Liisi? See on pikem jutt, palju pikem, aga ma räägin selle sulle. Kogun hoogu. Pole midagi koguda. Venitada ka ei tasu liiga kaua. Muidu jäängi ootama head aega. See on sama, mis öelda head aega. Seierid, aeg. Veider. Sulav, piirideta. No mis mõttes? Kasvõi juba selles, et kui tegemisi pole, siis nii väga ei tee ka midagi. Kui on aga kiire, tähtajad kukil, juba küsitakse: hardi, kus on? Siis kirud ja teed. Saab valmis. Sest on tööleping. Või vähemalt lubadus. See on üks ja seesama. Ei taha alt vedada. Või noh, tahaks, aga ei saa. Kuidas ma siis teen nii? Teeks-teeks, usu. Kui saaksin. Kui saaksin alt vedada ja see polekski alt vedamine. Kui mul oleks külm närv ja ükskõik, kui ma ei põeks, ei kardaks, et keegi mu peale pahandab, siis ma jätaks tegemata paljud asjad. Palju peab tegemata jätma igaljuhul. Ideid tuleb niipalju peale, et jõuan vaevu üles märkida. See on viimase aja nähtus, mõne kuu. Panen kirja, et mida kõike teha tahaks ja on vaja. Listid märkmikes kasvavad, kuid tegelikkus ei jõua järgi. Jõuab! Just liiga kiiresti jõuab. Kirjutan sõrmega vette kolm asja, mida teha. Seejärel tõstab mind laine ja kui ta mind jälle maha paneb, siis on juba nädal aega möödas ja pole teinud muud, kui tööd. Muudkui tööd. Kuidagi suudan 4 tunni asemel töötada ikka 8. Vahel tõesti, näiteks eile tegin järjepidevalt. Ei käinud õueski. Täna oli see-eest üsna vastik olla. Ärkasin pool 8 ja jalutasin tubli pool tundi. Lihtsalt, et ennast liigutada. Mustamäe pole Hiiumaa. Jalutama minnes olen ikka ja jälle mõnda ristmikku ületamas. Foori taga ootamas. Visuaalselt igav. See selleks, rohkem häirib helitaust. Hääled, mida peamiselt autod teevad. Eriti just äsjanaasnuna. Või mis äsja, 55 tundi tagasi juba. Ikka on kuidagi rõlge see hääl, mida mootorid ja kummidel veerevad rauakolakad teevad. See on mu kõrvale kole lähedalt, aga ka foonina. Föönitan juukseid. See võtab kaua. Liiga kaua. Ajan vist varsti maha, vähemalt lühemaks. Tüütu on föönitada. Seda ta ütles. Mina ei mäletagi, kuidas oli föönitada. 10a tagasi, isegi 11 vist lõikasin laka maha. Enne olid lühikesed juuksed, mõni sentimeeter. need kuivasid ise kuidagi nii kiiresti. nagu udusuled on mu juuksed. 10a J. ütles, et ma olen kätekast hardi taavidson. Olevat tegelaskuju, kes on hüpoitsöör. Nii tüdruk ütles. Hüpoitisöör. Mingi sarnasuse leidis ta veel. Aa. Autos lasin mussi. Lugu destination unknown. See jäi meile mõlemale kummitama. Kätekas pidi sama lugu sageli mängima. Nii et juba 3 sarnasust. Ta muidugi ei teadnud ühegi näitleja nime, ainult tegelaskuju. See oligi üks ja seesama. Guido Kangur oli keegi ... ei mäleta enam. Huvitav, kes hardi tavidsoni siis mängib seal? J. ütles, et on kõik osad ära vaadanud. Uuris, kas ma olen näinud. Ei olnud. See tekitas pausi. Ta ei saanud väga hästi aru, kuidas on võimalik, et on keegi, kes ei tea kättemaksukontorit. muidugi oli ka pettumust. sest millised uksed oleks avanud kätekas, omaette maailma. ta ütles, et seda on vist 13 või rohkem hooaega. kas mõni aasta linastub ka kaks? kes su lemmiktegelane on, teeb ta siiski proovi. ma ei tea tegelasi, ma olen ühe korra näinud kuskil külas olles natukene. See on detektiivisari. Igas osas nad lahendavad midagi. Minu lemmik on Friida. Ei, parandab ta ennast. Mina teisi nimesid ei mäleta. Keegi, kes ära läks, meeldis talle natuke rohkem. Kätekas on fenomen. Sellega on üles kasvanud juba ilmselt rohkem lapsi, kui ma ettegi oskan kujutada. Ja ilmselt mitte ainult lapsi. Kas nad võisid tõesti mõelda, et see on lastele? Alguses. Tegema hakates. Vaevalt. Tundub, et see on krimikomöödia. Nagu lammas all paremas nurgas natuke äkki? Või supilinna salaselts? Ainult et lapsed seal peategelased küll ei ole minu teada. Ju need detektiivid ja muud tegelased on laste jaoks piisavalt naljakad ja toredad, et seda vaadates on siin kõledas maailmas veidikenegi parem olla. Pikapeale saab sellest turvamaailm, mida ei vaatagi enam niipalju millegi uue kogemiseks, vaid sinna vanasse heasse maailma tagasiminemiseks. Minul on vist kätekat hakata liiga hilja vaatama. Intervjuudes näitlejad pigem kurdavad, et neid aastaid pärast sarjast lahkumist ikka rollinime järgi kutsutakse. No kes ei nuriseks. Keegi ei taha ju, et ta roll talle külge jääks, kui ta seda enam ammu ei mängi. Nagu keegi, kes oli kunagi väga heal järjel, aga vallandati siis ja käib nüüd kaltsudes mööda linna ringi, küsides mõnd tuttavat nähes laenu. Nagu teda kõnetataks ikka kui heal järjel olevat isikut, kellelt endalt laenu küsida. Ei ole mul enam seda raha. Kõik on läinud. See võib ikka isana jama olla, kui pead lapsele alatasa mõne miks-küsimuse peale vastama: meil ei ole selleks raha. See maksab raha. Liiga kallis, kui me jääksime veel üheks ööks. Ärme osta siit. Miks? Sest siin on kallis. J. oli väga tore tüdruk, sai aru, ei mangunud ega vingunud. Ainult kõndida ei viitsinud, aga see on minu meelest enamikule naistest omane. Väga vähesed viitsivad. Ma ei teagi, miks. Raske mõista. Ma ei viitsi siis, kui ma olen väga väsinud, läbi mis läbi. Muidu on jalutamine kellegagi koos või üksi lausa hädavajalik, et ennast tasakaalus hoida. Ma eelistan autole jalgratast, sest autos ei liigu, istud. Ometi ma olen üks vähestest, kes isegi näiteks tantsutunnis, kus on noored inimesed, saabub rattaga. See on juba vanainimese hädaldamine. On nagu on. Lihtsalt kahju, kui on väga tore inimene, kellega on lõbus aega veeta, aga ta ei taha ei rattaga sõita ega jalutada. Mäletan ühte sõbrannat, kes isegi suvel hoidis kõiki aknaid kinni. Toas oli kassiliiva umbne õhk. Ta ise kandis kauneid kleite ja lõhnas hästi. Kuid akent lahti teha ei lubanud. Tegin ikka. Iseenesestmõistetavalt. Suvi on. Paneme mõnusa õhu liikuma. Mõne minuti pärast ta märkas ja sulges selle midagi ütlemata. Ju siis. Palmse mõis. Ekskursioon. Red Bull. Krõpsud. Kas ma võin ka minna. Ei lähe. Rangluumurd, kui buss oli katki. Jäigi käimata, kus me ka ei pidanud käima. Hiljem istusime Lepistiku pargis parditiigi ääres ja vist nosisime kaasavõetud kraami. Palmses käies polnud ühel klassivennal mõisa sissepääsuks raha antud. Ta oli suurest ja vaesest perest. Füüsiliselt andekas. Hüppas kõige lihtsamate ketsidega kehalises kaugushüpet üle liivakasti, maandus asfaldile, midagi ei juhtunud. Ronis ja kõõlus. Sprintis teistest kiiremini ilma, et oleks kuskil trennis käinud. Oli antud. Ta vend tegeles arvutitega. Käisime ta lihtsas pelgulinna kodus supaplexi ja elasto maniat mängimas. kuni ema hüüdis: urrrii, tule sööma. Floppy diskid, 3 diski peale mahtus üks laul. Muidu oli elamine vaene. Kõik oli vana. Aga omamoodi ka hubane. Seal polnud ebamugav, me olime klassivennaga teretulnud. Nüüd seda maja enam minu meelest pole. Mäletan, et ta kodu oli Pelgulinna polikliiniku taga. Olen sealt sageli mööda sõitnud ja seda puidust lobudikku pole tuvastanud. Ma arvan, et tunneksin ära. Üle pikkade aastate nägin Urmast viis või nii aastat tagasi pelgulinna poe ees. tal oli kilekott käes, endiselt pikka kasvu ja elav. vahetasime mõne lause. võõristus oli juba sees, ma polnud enam harjunud ta hääle ja väljanägemisega. see oli natuke teine kui mu mälestuste moonutuses. ta oli saanud natuke juba teiseks. aga loomulikult tundsime üksteist ära ja ta oli tegelikult väga sarnane. juba varajastes klassides viskas pikkuse ja välimuse, mis jäi talle omaseks. paar aastat hiljem kuulsin, et ta oli surnud. autoavarii. vist üle katuse, auto jäi pidama kraavipõhjas, kuhu ta uppus. ühe sõbraga juhtus veel nii mõned aastad enne. ta elas mustamäel mulle väga lähedal. mäletan hängimist ta 9kordse maja trepikojas. kõrgete majade trepikojas oli hea segamatult suitsu teha ja juua. Kõik sõidavad liftiga. Kahe korruse vahele, kus oli prügišaht - leiutis, millest hiljem ikkagi loobuti, sest see vist haises liiga palju. Ma ei teagi miks. Igaljuhul see geniaalne plaan lasta kõigil visata prügi ära enda korteriuksele võimalikult lähedal ei töötanud lõpuks ikkagi. Mingil põhjusel enam ei tehta maju nende šahtidega. Aga nende šahtide juures oli hea hängida. Seal oli soe, kui väljas oli külm. Seal oli mõnus hubane, nagu kodus. Allan jõi palju. Oli sõbralik ja karismaatilise sametise häälega. Hoidis inimesi, oli heatahtlik. Ma lõpuni ei teadnud teda. Natuke vist ikka nurgeline ka. Ei viitsinud kellegi teise pilli järgi tantsida. Ta laps oli mõnekuune, kui ta täis peaga kuskil väiksel maanteel teelt välja sõitis ja samuti katus allpool kraavipõhja pidama jäi. Ilmselt liiga purjus, et välja ronida. Oleks saanud, rääkisid teised hiljem. Aga vesi voolas salongi ja seal kraavipõhjas ta surigi. Allani parim sõber Anton, kes juba varem sai Allani lapse emaga väga hästi läbi, muutus kuidagi väga loomulikult sõbrast kallimaks. Kõrvaltvaadates tundus see kuidagi väga loomulik ja seda imekspandavam, et nad ka ise toimisid selles uues perekonnamudelis. Mulle tundus justkui oleks selles mõnekuuses tüdrukus edasi elanud Allan ja ta kõige lähedasemad, naine ja sõber teadsid seda. Mõnes mõttes jäid nad nii endiselt kokku. Võib-olla seda nad tahtsidki ja see tundus ainus võimalus. Allan kadus, kui kaleidoskoop pöördus, kuid uus muster lasi neil elada nii nagu ... Päevitunud, tedretähnide ja pleekinud juustega Allan oleks tahtnud. Ma ei tea, aga ma usun, et kui ta seda näeks, kuidas elu edasi läks, siis see oleks ta suurt südant soojendanud. Ta oli selles mõttes suur ja tugev. Ta tundus täpselt selline, kes suudab minna, kui kõik tahavad jääda, aga üks peab minema. Ta oleks läinud tulle ka vabatahtlikult. Teiste heaks. See oli temasse sissekirjutatud. Ta oli kuskil sisimas veendunud, et tema on see, kes läheb, kui vaja. Ja oligi vaja. Muidugi tahaks vastu vaielda, et see oli nii loll õnnetus. Nii loll. Seda poleks pidanud juhtuma. Suures plaanis on see muster, mis lakkamatult liigub, millest polegi võimalik aru saada. Võib vaid tunnistada ja leppida. Me saame ühtteist teha, aga võita mitte. Kuidas ka ei prooviks, elu ei kavalda üle, vaid tema meid. Läks lappesse, muutusin vist sentimentaalseks. Aitab. Praeguseks.