Suvi on kiire tegelane. Äge, et ta on. Nägin unes, kuidas keegi soovitas mul kaalus alla võtta. Kes see oli? Ema? Vist mitte, aga ema arhetüüp ikka.

Eilne päev oli masendav. Jamasin videomaterjaliga, et üldse saaks monteerima hakata. Suurema osa päevast. Tahaks puhkusele minna. Eile oli üks neid päevi, kus suutsin 5-6 korda mõne tunni jooksul pihku taguda. Ei saanud jaks otsa. Tööpäeva lõppedes polnud mingit tahtmist enam midagi teha, jäin tukkuma ja tundsin juba poolunes pealelainetavat kurbust. Linnud laulsid akna taga, ilm oli kena, aga mul olid kardinad ees ja vajusin aina sügavamale sohu. Ma teadsin kohe alguses, mida peab tegema, õue minema, trenni tegema. Aga ei läinud mitu tundi. Kuni lõpuks läksin. Sõitsin rattaga ringi, tegin Kakumäe metsatukas mõned seeriad välijõusaalis, sain higiseks ja hingeldama. Väntasin Paljassaarde ujuma. Lained loksusid rahustavalt. Oleks tahtnud ööseks jääda. Uinuda vaatega merele. Merd pole suutnud Pro kapital veel täis ehitada. Parklas oli üks Tšehhi numbriga lihtne kaubik, mis oli ööbimiskõlbulikuks tehtud. Naisterahvas tõmbas parasjagu lahtikäivat söögilauda välja. See on ju tegelikult minu elu. Õues, rännates. Süües õhtust kuskil, kus muidu ei söö. Vabaõhurestoranis, mere ääres, parkla serval, veidras kohas, lainete loksumise saatel. Kus linde rohkem kui inimesi.

Mõtlen iga paari päeva tagant ringi. Vahel tundub hea poole kohaga tööd hoida. Siis jälle ahistav. Miks ma sellele laupäeval mõtlen? Ma ei tea. Millal siis veel?

Olles eile välja saanud, trenni teinud veidi, ujunud, sõpradega kokku saanud, kuulsin ühte lugu, mis inspireeris - elu läks käima. Midagi, millest saaks loo kirjutada või mis võiks stsenaarium olla. Ma olen põnevil, aga ei saa sellest veel rääkida. Vaatame, kuidas see edasi kerib.