Tagasi Tallinnas. Puhkusteaja Tallinnas. Kodule üsna lähedalt leiab metsatukki. Harku mets, Kakumäe metsatukk. Kui suurematelt teedelt pöörata metsaradadele, siis oledki korraga metsas. Sääsed söövad, sammal kuuskede all on pehme, silm puhkab. Kuid taustaks on merekohina asemel liikluskohin. Ja linnuliike on palju vähem. Hiiumaal toimub elu isegi maanteede ääres. Linnud, keda linnas ei kohta. Õhtul telgis pikutades lendavad üle igasugu liigid. Ütlen igasugu liigid, sest nende nimesid ma ei tea, aga hääled on vaimustavad, keskkond rikkalik. Nii nagu mulle meeldivad suure Aasia linna helid, samamoodi kuulan põnevusega paradiisisaare elutegevust. Mõlemad on vilkad.

Muidugi oli kurb ära tulla. Paradiisist saab tagasi ka lennukiga. Ärkasin paradiisis, soe päike oli juba kõrgel, jalutasin kastemurul, lappisin plaastriga matkamisest tekkinud ville. Auto viis kümne minutiga armsasse Kärdla lennujaama, kus sädeles jätkuvalt hommikune muru. Paarkümmend inimest jagunes vaikse ootesaali ja veel turvaväravaid läbivate inimeste vahel. Üks härra juhendas seljakotte skänneeringu jaoks kastidesse laotama. Teiselpool turvaväravat aitas neiu need jälle kätte saada. Ja polnudki muud, kui jääda ootama, millal lubatakse lennuväljale. Ilmselt kõige stressivabam lennujaam. Kahe aasta tagune pisike lennuk oli vahetunud suurema Saab 340 vastu. Kusjuures see väike seisis ka veidi eemal. Ei tea, kas tagavaraks või läheb see käiku, kui on vähem reisijaid? Mäletan, et sellega oli veidi kõhe lennata, isegi sisseronimine tekitas kõhklusi. Lennujaamas oli ka üks kohviautomaat, kus sai müntide eest kohvi. Ma ei näinud, et keegi oleks seda võimalust kasutanud. Lennuk võttis kohalt ja tõusis maast lahti. Jäin kohe magama ja ärkasin, kui olime juba maandunud. Kümme minutit sõitu rendiautoga ja olin kodus, kümme minutit enne koosolekut.

Siis algas terror, aga see on juba teine lugu. Pööraselt palju teha poole kohaga töö kohta. Kõik peaks ammu valmis olema. Aga ei ole. Sest mind on üks ja ülesandeid rohkem, kui ma täiskohagagi teha jõuaks. Kui selle nädalaga saab ühelepoole, siis peaks rahulikum olema. Eks siis tahaksin vaikselt ka otsad kokku tõmmata. Poole kohaga töö võtab kokkuvõttes samapalju energiat kui täiskohaga. Ainult palka saab poole vähem ja pole pärast enam jaksu ka muid asju arvutis teha. Ainuke pluss on minna varem õue, sõita rattaga, ujuda. Õhtu jõuab ikka kiirelt kätte. Tõeline boonus on vabad reeded. Pikemad nädalavahetused.

Puhkusteperiood. Paljud on töölt ära. Miks siis üritada teha ikka maksimaalset tulemust ühes osakonnas? Olla stressis sellest, et küll on ikka inimesed, puhkavad kolm nädalat järjest! Pöörane! Mul ei ole lubatud üle kahe nädala järjest puhata. Ettevõttes pole sellist reeglit, aga mu juht seda ei võimalda. Reeglid, vastik. Nagu Reket ütleb "tõusin sängist, kuhu ei naaseks väsinunagi". Mul on sama tunne. Ainult hetkel veel istun selle voodi serval. Mida rutem saab püsti tõusta, seda parem, ma arvan. Ega ei tea ka. Igasugune muutus elus on ikka hüpe tundmatusse. Ainus, mis kannab, on sisetunne, südamehääl, et see võiks õige olla.

Olles hellitatud Hiiumaa looduse poolt, kuulen liiga teravalt linnulaulu taustal Tallinna teede mühisevat liiklusvoogu. Küll ma jälle harjun. Ja küll taas leian end kruusateedelt ja metsaradadelt. Matkamine võib tunduda kuidagi nii lihtne ja naiivne tegevus. Lihtsalt kõnnid kott seljas. Väga aeglaselt võrreldes auto, rongi või reaktiivlennukiga. Kuid midagi selles on, mis mõjub jube hästi vaimsele tervisele. Toob arvuti tagant ära. Tekitab päris väsimuse, pärisune ja päris elu. Nii vähemalt tundub. Matkal on tunne nagu oleksin oma elu tagasi saanud ja veidral kombel tundub see elu tähendusrikkam ja rohkem enda oma. Päris elu, armas eluke.