armastan vanaema
me ei räägi sellest
me ütleme tere ja ütleme nägemist
talle meeldib korjata aiasaadusi
ma ei kannata seda
täna korjasime herneid
märkamatult ma sõin
ja märkamatult ta korjas mulle suure kotitäie
meenus, kuidas väiksena korjasin vastu tahtmist
sellest kohast ühe meetri kauguselt
suure mannergu punaseid sõstraid
kui põõsas oli tühi valasin kausi vihaga maha
ta korjas need hiljem üles
täna hakkasin seal herneste juures lambist nutma
kui tuli järsku meelde, mis on see, mis on.
ta rääkis elujõuliselt - ma ei mäletagi millest
kuidas arsti juures ta oli kabinetti minemas
sest luu oli katki aga nahk terve
siis tuli aga patsient, kellel oli nahk katki, aga luu terve
ta ütles tule sina enne, sul on nahk katki, aga luu terve
mul oli luu katki, aga nahk terve
siis ta läks enne, sest tal oli nahk katki, aga luu terve
ma võisin oodata, sest mul oli luu katki, aga nahk terve
ma ei saanud talle silma vaadata ja näidata pisaraid
ei saanud ka varjata
vaatasin ta elavat setu pilku ja temperamenti
hoidsin tagasi nuttu ja korraga oli see kõik naljakas
ja nii kuradi tundlik, et ajas üle nagu kastmisvee tünn paduvihma ajal
kuni ma tundeid peites punaseid tikreid otsisin
ulatas ta herned
vaatasime paradiisiõunu okstel, mis andsid 30 aasta parima saagi
värava juures nägin aiarajal seda punast nälkjat
võõrliiki, kes paljuneb aedades liiga kiiresti
mässisime labakäe pikkuse teo lehtedesse
ei olnud paremat plaani kui visata ta lähedalasuvasse jõkke
ta kukkus ootamatult teravalt nagu kivi
ei tea, kas jäi elama?
keegi läks mööda
vanaema jäi aeda. kass hoiab käppasid ta sussidel justkui teades, et ta jalad on haiged
nii vanaema rääkis.
ma istun jalgrattal toetudes sillapiirdele
jõgi on müstiliselt tume
mina ja mu vanaema
me mõlemad armastame hapupiima
sellest oskame rääkida
me ei räägi sellest
me ütleme tere ja ütleme nägemist
talle meeldib korjata aiasaadusi
ma ei kannata seda
täna korjasime herneid
märkamatult ma sõin
ja märkamatult ta korjas mulle suure kotitäie
meenus, kuidas väiksena korjasin vastu tahtmist
sellest kohast ühe meetri kauguselt
suure mannergu punaseid sõstraid
kui põõsas oli tühi valasin kausi vihaga maha
ta korjas need hiljem üles
täna hakkasin seal herneste juures lambist nutma
kui tuli järsku meelde, mis on see, mis on.
ta rääkis elujõuliselt - ma ei mäletagi millest
kuidas arsti juures ta oli kabinetti minemas
sest luu oli katki aga nahk terve
siis tuli aga patsient, kellel oli nahk katki, aga luu terve
ta ütles tule sina enne, sul on nahk katki, aga luu terve
mul oli luu katki, aga nahk terve
siis ta läks enne, sest tal oli nahk katki, aga luu terve
ma võisin oodata, sest mul oli luu katki, aga nahk terve
ma ei saanud talle silma vaadata ja näidata pisaraid
ei saanud ka varjata
vaatasin ta elavat setu pilku ja temperamenti
hoidsin tagasi nuttu ja korraga oli see kõik naljakas
ja nii kuradi tundlik, et ajas üle nagu kastmisvee tünn paduvihma ajal
kuni ma tundeid peites punaseid tikreid otsisin
ulatas ta herned
vaatasime paradiisiõunu okstel, mis andsid 30 aasta parima saagi
värava juures nägin aiarajal seda punast nälkjat
võõrliiki, kes paljuneb aedades liiga kiiresti
mässisime labakäe pikkuse teo lehtedesse
ei olnud paremat plaani kui visata ta lähedalasuvasse jõkke
ta kukkus ootamatult teravalt nagu kivi
ei tea, kas jäi elama?
keegi läks mööda
vanaema jäi aeda. kass hoiab käppasid ta sussidel justkui teades, et ta jalad on haiged
nii vanaema rääkis.
ma istun jalgrattal toetudes sillapiirdele
jõgi on müstiliselt tume
mina ja mu vanaema
me mõlemad armastame hapupiima
sellest oskame rääkida