Hommiku Hiiumaa udu. Tibutab vihma. Päris soe. Olen maganud ja maganud. Nagu ikka pärast väsitavat nädalavahetust võib juhtuda. Keha on veidi kange. Külm dušš veidi turgutas. Unerohi hoiab veel loiuna. Ei teagi, mida mõelda või öelda. Istun väikses toas. Umbes 10 ruutmeetrises. Diivanil. Keset Kärdla aedlinna. Vaikus. Aken on lahti, aga kuulda on vaid klaviatuuriklõbinat. Ma pole sellega harjunud. Vaikusega siis. Linnast tulnuna on see imelik. Ei oska nagu olla. Tahaks veel pikutada, aga ei jõua enam. Või siiski? Ujumine mõjuks hästi. Sinna on natuke vändata, viis minutit kõigest.

Väiksest peale kuni nüüd viimase ajani eelistasin üksiolemist. Hiljuti on midagi muutunud. Üksiolek on tüütuks muutunud. Võib-olla pole nii head kontakti endaga. Pole enam mediteerinud. Mõtted hulbivad. Natuke kehv on olla. Ei teagi millest. Ilmselt ikka nendest nädalavahetuse magamata öödest, mis biorütmi segamini keeravad. Alkohol on muidugi selles "süüdi". Pole ime, et viin on nii kaua inimkonda saatnud. Kui meeldiv, rahustav, tähistav mõju sel on. Kuidas see avab ja võtab valud maha. Mis valud? Igasugused, mis parasjagu on. Kasvõi igapäevase elusolemise koorma. Või igavuse. Järsku pole enam muidu peas tukslevaid küsimusi, kahtlusi, rahutust. On pidu või ... mingi automaatpiloot. Soov väljendada. Mida iganes. Lihtsalt elu. Ilma küsimusteta. Kui ka küsimus tekib, siis sellele leiab vastuse. On tahtmine elada. Just! Joomine võib anda elutahte. Elu on selline nagu tahakski, et oleks. See on hea külg. Paraku on ka ebameeldivaid omadusi. Mainitud unerütmi ja üldse une tuksiminek. Mis juba ainuüksi teeb elu raskemaks. Kui pole hästi maganud, siis ei viitsi ka midagi ette võtta. Vahel pidutseda on ju okei, aga kui iga nädalavahetus seda teha, siis sel nädalavahetusel oma projektidega ei tegele. Mitte, et olekski vaja terve nädalavahetus tööd või siis meelepäraseid asju teha, aga minu puhul vähemalt pole piiri ees ja pidu tähendab ikkagi hommikuni üleval olemist, sageli ka järgmise päeva õhtuni või jääb koguni kaks ööd und vahele. See välistab igasuguse võimaluse midagi muud teha. Järgneb taastumine, mis tähendab, et vältimatud kohustused saab kuidagi tehtud, aga see on ääretult raske, tüütu, vastutahtsi. See on päris suur miinus. Mäletan kainetest perioodidest, kuidas esmaspäevane tööleminek oli üllatavalt kerge. Mitte mingit sinist esmaspäeva. Läksin tööle kergel sammul, sest olin püsinud samas unerütmis ja nädalavahetus oli kosutava, mitte väsitava iseloomuga. Pole ime, et noored geeniused hakkasid sõnaa nädalavahetus asemel kasutama nv. Ma tahaks seda vältida, loll lühend, aga "nädalavahetus" - see on kohmakalt pikk sõna sageli kasutatava kohta. Nagu leiba nimetataks ... pagaritooteks. Nädalavahetuse jaoks on vaja lühemat sõna. Üldse see saksapärane täpsus päevadel. Esmaspäev, laupäev. Kas on kõigile vaja lõppu seda "päeva". Ma olen vist lihtsalt natuke laisas olekus praegu. Tüütu toksida välja pikemaid sõnu. Aga Mittwoch mulle meeldib. Kesknädal. Miks see pole eesti keelde tulnud? Ja kust tuleb "reede"? See on ilus.

Ma olen otsustusvõimetu praegu. Vist alles kohanen. Jõuan kohale. Vihm jäi vist järgi. Mul on ka vihmakeep. Võib-olla lähen rattaga sõitma. Natuke joogat teeks head, kahju, et matti ei võtnud. Tavaliselt kui võtan, siis ei kasuta. Õnnepalul oli õigus, et reisile pole erilist mõtet raamatut võtta, sest kohale jõudes tahad ikka lugeda midagi muud. Ma võtsin Ray Bradbury "Võililleveini", aga juba eile Kärdlasse jõudes tekkis ühtäkki soov lugeda uuesti "Bullerby lapsi". Või "Muumisid". Või Tove Janssonist.

Nii et läheb nagu läheb. Võib-olla magan siin välja ja ei teegi suurt midagi, puhkus on ju. Võib-olla kirjutan. Tavaliselt läheb paar päeva, kui seest hakkab iseenesest välja voolama midagi, mida tahaks kirja panna. Maal on vähemalt nii olnud. Ma arvan, et ka siin. Ilmad on päris soojad. Eesti suve kohta - paarkümmend kraadi. Mul on küll pisike tuba, aga kohe välja astudes - mulle meeldib, et välja astudes astungi õue, mitte pikka hotellikoridori - on laud ja toolid. Kahjuks pole selle kohal vihmavarju. Aga vihm vist lõppes ja vähemalt juttude järgi on Hiiumaa kõige päikselisem koht Eestis. Seda räägitakse muidugi ka Vilsandi kohta. Päikeselisi päevi on saartel tõesti rohkem, aga oeln märganud, et ilm on ka eriti ennustamatu. Isegi ilmateenistuse mudelprognoosiga, mis Tallinnas peab enamasti paika, ei saa siin arvestada. Väikse Hiiumaa ilm on juba paikkonniti väga erinev.

Muide ka Laagris on soojem ja sajab harvemini kui Tallinnas. Vanaema, kes seal elab, on selles veendunud. Ta aias on alati liiga vähe vihma, peab rohkem kastma.

Veider, et nüüd, kus siia eraldatusse tulin, tahaks just inimestega suhelda. Aga nüüd on selleks ka aega. Neljapäeval oli viimane tööpäev. Töökoorma all märkasin, kuidas muutusin vähem empaatiliseks ja valisin mitte olla inimeste jaoks olemas. Ei jõudnud lihtsalt. Ei huvitanud, sest endalgi oli muresid küllaga. Nüüd hängiks hea meelega. Kas minust on tõesti saamas inimeste inimene? See on küll ootamatu pööre. Elukeskkonnana eelistaksin ikka rohelust, võimalikult metsikut - mere ja metsa lähedal. Aga vajadus inimeste järele on vist kasvanud. Selles on ka oma probleem, sest kuna mulle nüüd viimastel aastatel on alkohol meeldima hakanud ja Eestis käib seltskondliku olemise juurde reeglina alkohol, siis on raske vähendada joomist. Praegugi tahaks ühe õlle juua, kuigi kell on 12 päeval. Aga ma tean, ma tean, ma tean, et kui paar nädalat mitte juua, juba siis tekib loomulik hea enesetunne ja jook ei tõsta tuju, vaid teeb halvemaks. Siis on juba üsna lihtne mitte juua. Sest kes see ikka tahab võtta midagi, mis olemise nirumaks teeb? Kui aga igapäevaselt midagi juua, siis läheb ratas teistpidi tööle. Ainult jook tõstab tuju. Nüüd, kus olen palgatööst vaba, on vaja olla hea tervise juures ja aktiivne. Muidu hakkan ilmselt üsna kiirelt alla käima. Praegu on mul võimalus ise oma elu kujundada ja see nõuab rohkem distsipliini, kui ma eeldasin. Tööleping ikkagi tõmbab selja sirgu, isegi kui see on vastumeelne. Kasvõi pahuralt, aga ikka hakkad tööle. Pole küsimustki. Kui aga kubjast pole, siis talupoeg magab ahju peal ja teeb võimalikult vähe. Mu lootus on sellel, et kui teen meeldivaid töid, siis on sisemine motivatsioon suurem. Palgatööl oli lõpuks ikka väga raske keskenduda.

Ilmselt pean endale ka aega andma. Praegu see kõik alles lõppes. Eks tehatahtmine tekib kindlasti. Pean ainult vaatama, et pidutsemisega seda energiat, mis võiks minna millelegi muule, kui pidutsemisele, maha ei tõmba. Õnneks neid tegevusi, mis alkoholi ei vaja ja rõõmu pakuvad, on mu elus küll. Kasvõi tantsimine. See õnnetunne, mis sealt tuleb, on suurem või võrdväärne peol käimisega. Pohmelliga on tantsutunnis raske. Kusjuures tantsimine on vaat et üks suuremaid põhjuseid, miks ma ei saaks või tahaks näiteks praegu Hiiumaale kolida, kui selline võimalus tekiks. Sellest on saanud sõltuvus. Mingitlaadi elevuse ja rahulolu allikas, mida ei asenda miski. Kui siin Kärdlas saaks minna hea tasemega bachata tundi, siis ma läheks kindlasti. Iga päev, kaks tundi. Ja oleksin eluga väga rahul. See on endiselt õhus, see võimalus, et ma hakkan elu joondama tantsimise järgi. Euroopa suuremates linnades on suuremad bachata kogukonnad ja festivalid. Ma pole neil veel käinud, aga kui läheksin, tekiksid ka tutvused ja ma olen näinud, kuidas tuttavad tantsutundidest neelduvad, kolivad päris ära või lähevad mitmeks kuuks näiteks Amsterdami, kus on juba tuttavad ees ja keda ühendab omavahel tantsimine. Ehk siis võimalus oma sõltuvust rahuldada. See sobiks mulle. Kehaline aktiivsus, paaristantsust saadav lähedus, mida üksiolek ei võimalda. Ja huvi, tahtmine saada paremaks. See juhib ka. See võib muidugi alati ära kaduda. Mõnel kaob, aga kes juba pikemalt tantsimisega tegelenud, need juba niisama lihtsalt selle lõa otsast ei pääse. Võib tulla pause, küllastumuse hetki, tüdimust, aga mõne kuu pärast ollakse tagasi, täis energiat. Mulle meeldib tantsimise juures ka see, et see hoiab ära mured, mis tekivad istuva tööga. Kõveraks vajuva kaela, seljaprobleemid. Üleüldise kehakanguse ja tegelikult ka keha "kaotamise". Tantsimine toob teadlikkuse kehast esile. Kui ma lähen tantsutundi, siis ma arvan, et ma tean, kes ma olen, aga tunni lõpus saan aru, et päeva jooksul ma olin ainult oma pea ja mõtted. Samastunud mõtetega. Tunni lõpus keha suriseb ja kogu olemine on avaram. Midagi sarnast teeb ka jooga, aga natuke teistmoodi. Hea joogatund annab rahulolu ja ka kontakti kehaga. Miks siis ikkagi tantsimine praegu mu elus olulisem? Sest tantsimine on põnevam. Jooga oleks mõistlikum, seda saab igalpool teha, igal ajal, mul on juba päris hea põhi all ja saaksin ise teha, ei kaasneks kulusid. Tantsufestivalidel ja tundideski käimine on päris kallis. Kaasneb ajakulu, et kohale minna. Budism ei näe põnevuse otsimist hea asjana. Just seetõttu, et ei anna rahu. Otsides põnevust ja naudingut - mida tantsimine kahtlemata mulle pakub - on vaja seda üha uuesti ja uuesti, mis ei võimalda "vabanemist köidikutest" nagu budistlikud tekstid sõnastavad. Ja kui peaks juhtuma, et tantsimine enam rahuldust ei paku, siis see on valus. Järgneb langus kas siis depressiooni näol või paaniliselt millegi uue otsimine, mis sama suurt emotsiooni pakuks.

Aga tantsimine siiski on tervislik, eluterve, hästi positiivne köidik. See rõõm, mis tantsides tekib endas ja ümbritsevates, see toidab ja kosutab, annab põhjuse elada ja aitab palju paremini hakkama saada teiste tegevustega, mis pole nii stimuleerivad.