Lõikuskuu. Algus nagu Vikerraadio saade. Pehme. Igav. Rõduklaasid on endiselt pesemata. Perenaise kompleks. Tegemata asjad.

Järjest enam hakkab tunduma, et teengi edasi seda, mida teen ja see on järjest rohkem okei. Võib-olla isegi parem. Teen, mida teen. Teadmata isegi, mida. Plaan peab olema, ütlevad mõned. Vist paha ei teeks. Mingi struktuur. Äkki üritada vähemalt? Eks ma üritangi. Ja mingi plaan ju on ka. Isegi kui see tundub väljarehkendatud exceli kõrval midagi väga ähmast. Kas mind aitaks plaan? Kas oleksin rahulikum. Üks kirjanik rääkis kunagi ühes saates, kuidas ta sai lõpuks, ilmselt kuskil 40ndates aastates aru, või õigemini suutis muuta mõtlemist nii, et ei olnud pereelu ja muude kohustuste kõrval stressis kirjutamata asjade pärast. Aeg-ajalt oli mõne päeva hotellis ja kirjutas seal uskumatu hulga asju valmis. Kui läks tagasi pere juurde, ema, abikaasa jm rollides, siis ei olnud närvidemängu ja arvutamist, kas saaks kuskilt näpistada natuke aega. Selles mõttes oleks plaan hea - ongi erinevateks tegevusteks oma aeg. Nüüd tekib järgmine küsimus. Kas see oma aeg mingi tegevuse jaoks on midagi, mida saab planeerida või suudan teha ainult siis, kui on üldse jõudu ennekõike voodist tõusta ja mingigi elevus või pealehakkamine. See oleneb isiksusest, muidugi. Ma olen pigem Patagonia leeris. Kui on hea surfiilm, siis jäetakse kontor maha ja minnakse surfama. Kui tuleb käesoleva aasta lõppedes natuke kehvem majandustulemus, siis tuleb. Head surfiilma ei tohi raisku lasta. Sest kellele on vaja elusid, milles on päevi, kus oled kontoris, saamata osa ilmast ja aastaaegadest, kuigi seda vähemalt vahel tahaks? Eestis on see ju eriti nii, mõnusa ilmaga päevi on suvel nii vähe ja puhkuseplaneerimine õnnemäng. Võib olla 17 kraadi ja öösel mitte palju üle nulli. Võib olla öösel 20 ja päeval ... tead isegi, mis ma seletan. Korpokultuur pole veel valmis selle kohapealt järgi andma. Või on see generatsioonide, mõtlemise, töökultuuri erinevus? Kui ma jälle kuulen, kuidas keegi räägib kui vähe meid on ja seetõttu peame igaüks mitme eest rügama ... Tekib küsimus: mille nimel? Et majandus õitseks. See kõlab ilusti. Kellele ei meeldiks, kui õitseb, aga kui pole aega, et seda kogeda, sest närvisüsteem on ellujäämisrežiimil kohustuste laviini all, siis mis mõttega me neid lilli istutame? Ilmselt ikka lootuses, et kunagi tasub see kõik ära. Või kas on üldse lootus nii väga teadvustatud igapäevastes tegemistes? Võib olla on lihtsalt to-do list ja hirm jääda hiljaks. Ma tahaks, et lubatud asjad saaksid tehtud. Et keegi ei pettuks. Ei pahandaks. Tahaks pidada oma lubadusi. Sellepärast teen ära. Tuleb ilmselt anda vähem lubadusi. Siit hakkabki mingisugune plaan joonistuma. Kus keskel olen mina ja saan tõmmata jooned tegevusteni, millega tahan oma päevi sisustada. Ning siis jälgida, kasvõi korra kuus, kuidas edeneb.

Ma ei tea, võib-olla kõigi, aga vähemalt minu häda on selles, et mind huvitab kas väga palju asju korraga. Või siis mitte miski. Ehk siis plaanist sõidab üle see, kas on eluisu või pole.

Niidumasinad on jälle käima tõmmatud ja kaunist veidi metsikut rohelust räsib tsivilisatsiooni tera. Vaidlusi ja konflikte on lõputult. Sellesse võib ära kaduda. Ainus, millele tasub keskenduda, on visioon. See, kuhu tahaks jõuda. Kui hakata lollidega vaidlema, siis võib juhtuda, et vaidledki lollidega. Vähemalt katsun mitte välja teha sellest, mis häirib ja hoida tähelepanu oma eesmärkidel. Mitte, et mul eesmärke oleks, aga kuskil midagi häirib ikka ja alati. Isegi kui mitte hetkel, siis need asjad tulevad. Muidugi ma lähen närvi, saan pahaseks, ärritun, mõtlen liiga kaua mingile sündmusele, mis toimus võib olla nädalaid tagasi. Vähemalt üritan mitte ise seda liiga palju võimendada. Enda elu probleemidega saab isegi kuidagi hakkama, aga kui hakata jälgima veel lisaks kogu sotsmeedia pornot ja avalikke debatte, siis läheb elu kuidagi väga inetuks ja problemaatiliseks.

Mõtteid on veel palju, millest kirjutada. See on hea. See on hea. Kuid mõned kiired kohustused ootavad. Mõned klaarimata võlad. Midagi uut ootab mind ees, mulle tundub. Ma ei tea, mis see on, aga mulle pigem meeldib see kerge hirm ja elevus. See on hea märk. Ärevus võib olla ülimalt ebameeldiv, aga on ka ärevust, millest tead, et saad üle ja mida on mõtet ületada. Näiteks lavahirmu ma olen elus korduvalt ületanud, kuid see suurema publiku ees esinemisest saadav meeldivus ei ületa seda pööritustunnet kõhus ja ärevust, mis juba vahel eelmisel päeval hakkab olemist dikteerima. Päevatöölt äratulemisega on ka seotud omad hirmud, aga see tundub ikkagi õige samm.