Ma ei osanud arvata, et sellest Hiiumaal käigust kujuneb nii tugevalt Kärdla tripp. Siin ma ikkagi kõige rohkem olen olnud. Siin on mugav, aga samas ka õudne. Maal oli, vähemalt kümme aastat tagasi, lihtsam üksi olla. Kärdlas tunnen linnaüksildust. Majad on. Kusjuures kenad, ei mõju depressiivse väikelinnana. Siiski, inimesi peaaegu ei näe. Pole saginat, millega ma ikkagi pea 40 aastat olen juba harjunud. Küll pisikese Tallinna saginaga, aga siiski - Kärdla on next level. Ometi kui ringi vaadata, siis on kõik kena. Mururobotid luusivad armsalt ringi, ilmaga on vedand. Kodumajutuse värk. See tunne, et keegi on koguaeg kuskil justkui jälgimas. Ei jälgi mind keegi. Aga võib! Selline linna kodumajutus, kus pererahvas ka lähedal, see sobib ikkagi üheks ööks.

Midagi pole teha, armas on see Hiiumaa. Ma ei oska siin alati olla. Vahel oskan! Kalanas olen osanud väga hästi. Väikelinnas elamine pole lihtsalt minu jaoks. Olgu siis juba Mumbai või mets. Eesti linnu - võib-olla kogu maailma! - saadab mingi ilus valu. Tallinn on küll valus armastus. Ilus tahavaatepeeglis. Tast saab kõrini ja pole nii väga midagi, mis võluks, aga sellele vaatamata kodune. Mugav. Kõik, see kõik, mis muidugi on, on lähedal. Samas pole sellist metsa ja randu nagu Hiiumaal. Ja pole ka suurlinna maitseid ja lõhnu. Pöörast mitmekesisust. On midagi vahepealset, kompromiss. Kaks ühes, mis piirab. Nagu hübriidjalgrattad. Linnaratas, aga pehmendava amordiga. Teeäärtest alla sellega hüpata ei saa, rattad lähevad kõveraks. Samas nagu lubaks, ehitab üles ootuse. Ikka on see rumal lootus, et äkki on kuidagi kõik võimalik. Üks vähestest meemidest, mis mulle meeldinud, on bussis istuv halli näoga, totaalselt kurnatud joonistatud mees. Sama pilti on kaks tükki kõrvuti. Ühe alla on kirjutatud "Kui sul on tööd". Teise alla, kui pole. See läheb kokku budismi alusega, et meid saadab rahulolematus, mis ka poleks. Õnne ja elamuste otsing ei vii lõplikku rahuni. Meditatsiooni eesmärk on rahu. Vabanemine erinevatest ahelatest, mis inimelu saadavad.

Imelik on olla ja eks see on loomulik. Tulin äsja töölt ära. Tulin kodusest keskkonnast ära. Olen jumal teab kus. Pärast kahte aastat rutiinset päeva, nädalate ja kuude kava.

Tallinnas tegin suuri plaane, unistasin, kuidas lähen aastateks rändama. See vana fantaasia. Kas just rändama, aga reisima võiks minna küll. Aasiasse kolama. Seal on oma üksildus, pikkadest suhetest, ajapikku armsaks saanud inimestest eemalolek. Aga ülimalt lihtne leida uusi inimesi. Kagu-Aasia riikide kultuur on avatud ja omaksvõtmine toimub neil nii loomulikult, et sealt on raske leida põhjust äraminekuks. Vaid koduigatsus.

Sel korral ma pole osanud siin saarel lõdvestuda, siia sulanduda. Ei saagi lõpuni aru, kas asi on minus või selles nähtamatus kogukonnas. Kisub Kõpule, kuid ka seal on käidud. Sinna peab oma söögi kaasa võtma, kõik on natuke keerulisem, aga kui juba olla, siis on ka lihtne. Kellegi hoovis ikkagi ei saa elada. Kui tegu pole just hea sõbraga, kellega on sõnatu aktsepteeritud olemise tunne. Siin ma pole tegelikult väga kindel, kui oodatud ma olen. Kas olen? Nagu oleks. Aga ei ole ka. Ma saan täiesti aru tantsuõpetajatest, kes tulevad Eestisse ja on tunde andes segaduses, sest igalpool mujal suheldakse rohkem, antakse tagasisidet. Aga siin on see kui ühepoolne dialoog. Räägid inimestega, aga reaktsiooni ei järgne. Need õpetajad ei saa aru, kas sobib või mitte. Kes on kauem olnud, on õppinud uskuma, et ju siis meie sees ikkagi on see heakskiit. Tagasiside, mida ei anta, see on Eesti. Ei anna ma ise ka, väldin. Väldin kontakti nagu me nii hästi teha oskame. Tõmbuda endasse. Luua ebamugavaid olukordi. Sellel on ka oma hea külg. Pole kohustuslikku viisakuste vahetamist. Aga ma ei ütleks, et see teretamine ja paari kiire lause vahetamine kuidagi raskem oleks, kui see ebamugavustunne, mis kaasneb mitteteretamisega. Ma ei tea, kuidas Saaremaal on, aga siin ja Vormsil ning ka Vilsandil tervitatakse. Noogutuse, käeviipe või kahesilbilise sõnaga. See on niipalju toredam, kui Tallinnale omane pilkude kohtumine kodumaja ees ja sellele järgnev mittemidagi. See on nagu teatud mõttes piinamine. Statement. Ma ei anna endast midagi välja võõrale inimesele. Ja võõrad on kõik, kes pole perekond ja lähisugulased, kui needki.

Ja ma ise mängin samasugust peitust. Otsin kontakti ja väldin seda. Huvitav, miks me nii kinnised oleme? Kust see tuleb? Ja tegelikult ju ei ole. Kui eestlase süda avaneb, siis see on imeline. Me kõik oleme samasugused - talumatu klišee, aga oleme. Ma pole veel kedagi näinud, nii grupis või kahekesi, kui avatus tekib, nagu aken, mis oleks lahti lükatud, et siis oleks neid, kes seda ei naudiks. Kes ei ahmiks seda südamesoojuse nektarit endasse kui oopiumiuimas.

Juba paar aastat mõtlen, et hakkan taas igapäevaselt mediteerima. Ma tean, kuidas see loob ühendusetunnet mu sees ja see peegeldub ka väljapoole. Ometi ei alusta. On ainult võita. Aga see ongi raske. Selleks ongi retriidid, et teha algust. Ja selleks käivad neis ka kogenud mediteerijad, et värskendada oma praktikat, lükata ratas jälle keerlema. Nii väga, kui ma ka poleks terve elu üritanud üksinda hakkama saada, siis pean tunnistama, et vajan teisi, et leida iseennast. Ja vastupidi.