See päev oleks nagu olnud. Vist on mingi piir. Veel suvi, aga kuskil väga lähedal on kuklasse hingamas koolialguse ilmingud. Augustis oleks hea reisil olla. Kuskil kuurordis kasvõi. Eemal kõigest. Täna lähen vanaemat arsti juurde viima. Pool päeva läheb selleks ära. Las läheb. Ilus päev Aegnale minekuks, aga saan ju ka homme minna. Saarele. Aegnale. Kui pileteid on. Kui ilma on. Olla looduses. Ujuda. Matkata. Vaatame. Täna on aga mitmed asjaajamised, mis tahavad ajamist. Asungi nende kallale. Lõpuks lõpeb päevatöö ja on tahtmist teha korraldusi ülejäänud elus. Kodus muudatusi teha, rõõmsam on kirjutada. Olen lootusrikas kirjutamise osas. Oleksin nagu oma elu tagasi saanud. Rahale tuleb ka tähelepanu pöörata. Tahaks võimalikult vähe säästude kallale minna ja luua tulusid. Kulusid võin vabalt koomale tõmmata. Isegi söögitegemine ei tundu enam nii tülgastav. Kui on aega, siis võin ju vabalt tunnikese köögis vaaritada. Ja mis kõige parem. Ärevus taandub. Praegu annab hullumeelne nädalavahetus veel tunda, aga homme on parem ja neljapäeval veel parem. See rõõmustab.

Mis veel? Katsun valida, kuhu oma aega panen. Võib juhtuda, et lähen filmivõttele või kuhugi mujale ajutiselt tööle. Teen lisaotsi. Aga see on okei. Selle elab üle. Ei tahaks, aga kui peab, siis lähen. Vähemalt mitte palgatöö.

Mul on terve rida lugusid, mis tahavad kirjapanemist. Alates aasta algusest.

Ööülikoolis rääkis, vist oli Jüri Reinvere, sõprusest Bergmaniga. Kuidas Ingmaril oli väga kindel rutiin. Umbes 7 ajal ärkas. Sõi, jalutas natuke ja 8-12 oli oma Faro saare majakeses. Kirjutas. Kui ka ei kirjutanud, siis istus ikka. Ilmselt see aitas ka traagilised ajad üle elada ja olla nii viljakas, kui ta oli. Ma tahaks kirjutamise osas midagi sarnast luua. On mingid tunnid, oma aeg, mil ma kirjutan. Ka siis, kui ei tule midagi tarka, midagi mida väärtuslikuks pean.

Aga hea küll, nüüd mõned kiiremad toimetused.