25. august
Hakkab sadama või ei hakka? Viimane päev. Natuke rahutu. Käiks veel rattaga äkki Tahkunas? Siis võiks süüa ja minna. Olgu, teeme nii, oleme kokku leppinud. Kui enne sadama ei hakka. Viis päeva suurt mittemidagitegemist päris edukalt mööda saadetud. Sekka ka ujumist ja rattaga sõitmist.
8. september
Ma ei tea, kuhu vahepealne aeg kadus. Ma ei tea üldse, mis toimub. Korralik segadus. Arusaamatus. See on mööduv. Aga kuidagi kaua kestnud. Kõik on uus, kõik on tundmatu, midagi pole teada. Pole ammu nii sogases vees ujunud. Kehv nähtavus vaatab igaltpoolt vastu. Majandusest, mu enda elus. Kodus on asjad kuidagi rohkem segamini, ei leia mingeid asju enam üles. On sattunud uute kohtade peale. Seal, kus aastaid oli mingi asja koht, sealt ma enam seda ei leia. Erialased projektid, mida arvasin, et hakkan tegema, neid nagu ei viitsigi teha. Kõik eeldused osutusid valeks. Või ei tea ka ... Võib-olla on üleminekuaeg? Magasin jälle pea 15 tundi. Ja ikka on täiesti uimane olla. Taevas on hall. Sügise tulek on hirmutav. Kõik on hirmutav, aga kodus ei suuda ka olla. Rahutus on sees. Talumatu rahutus. Vaakum.
Jalutasime eile seitse tundi. See oli vast hea. Aga täna ikkagi ei taha midagi teha. Isegi pesumasinat mitte käima panna. See on depressioon. Ei saa ka turgutada, sest pole, millega rahustada.
Kuidagi hirmus on. Väike jalutuskäik ja siis toimetama? Mingid tööd tahavad tegemist. Või siis ikkagi proovida joogaga jälle algust teha? Mu vana sõber. Millest oli niipalju abi.
12. september
Soe päike paistab käsivarrele. Pesemata aknad teevad etteheiteid. Üleliigseid tegelikult. Kuid siiski.
Laev läheb varsti. Läheks ta ometi. Kõik teed on lahti, aga ise olen kurbuses kinni. Uni läks varahommikul. Tuleb taas raamatukokku minna. Igatsesin seda töörahu, kirjutamisrahu. Et saaks protsessis olla. Aga ega väga ei saa. Arved saata oma kahjumis ettevõtte raamatupidajale. Teha uusi töid. Suvine ilm meelitab hoopis mujale, ajab segadusse. On vist tõesti nii, et kui tööd ei ole, on halb. Kui on, ikka halb.
Linnud sädistavad. Kõik on roheline. Justkui kena. Eile oli helge olla. Rõõmus päev. Õhtu viis Paljassaarde, mida telefoni ilmaäpp nimetab mereväebaasiks. Olin üllatunud nähes kümneid inimesi päikeseloojangul rannas.
Tundub, et inimestest äralõigatus süvendab üksildust. Geniaalne avastus, ma tean. Oluline sellegipoolest. Ma arvasin terve elu, et ei vaja kedagi, vaid rahu. Kuid mida aeg edasi, seda enam tahan olla osa millestki. Kuuluda kuhugi. Suhelda. Käies kodu ja raamatukogu vahet lähevad päevad mööda nii, et ei olegi kellegagi silmast silma suhtlust. Kui mõni lühivestlus välja jätta. Pole käinud kaua vanemate juures. Vanaemaga eile rääkisin, lubasin minna. Õunad, pirnid, mõned ploomid. Sügavkülmikust marjad.
Vaatan klaasistunud silmadega, tühja pilguga seina enda ees. Töö on nii ebameeldiv sõna minu jaoks. Traumeeriv või siis mingi trauma tagajärg. Tuleb mõelda kuidagi paremaks enda jaoks. Ümber mõelda. Ümber nurga. Eluks saab kutsuda ikkagi seda, mida ma tahan teha, mis meeldib. On ka tüütut, paratamatult, kuid seda saab minimeerida.
Lasteaiakilked on lisandunud.
Süüa. Süüa ja tööle. Põllule. Töö tahab tegemist. Enesedistsipliin. Eks läheb kergemaks. Aga mingi rütm vist peaks olema. Tahaks kuskil linnast väljas, kohas kus pole varem käinud, mere ääres uidata, metsa põigata. Siin-seal mõnda loodusesse uppunud suvilat kohata. Ometi lähen raamatukokku. Miks küll? Sest siis on pärast ehk hea tunne, et tööd on tehtud. Kohustused täidetud, lubadused. Hea küll, hea küll. Siis on ka nädala lõpus tunne, et midagi on tehtud. Kodus venitada on vast kõige mõttetum. Kandes süükoormat.