Kuidagi on septembri lõpp kätte jõudnud. Kohati tundub nagu augusti lõpp.

Võib-olla tõesti peitub rahu ja õnn lihtsuses. Läksin eile vanavanemate juurde. Toetasin ratta vastu vihmavett ääreni täis tünni. Vanaisa oli teleka ees uudiseid vaadates tukkuma jäänud. Mu tere äratas ta. Läksime kööki. Omaaia kartulid olid vahepeal pehmeks keenud. Tomat sinna kõrvale. Kodujuust ja või. Raputasin soola peale. Korraga oligi lihtne ja mõnus ja rahulik. Selline see päris vanadus siis on. Üheksakümnele lähenemine. Vanaisa kipub tukkuma jääma, aga mõistus on terav. Vanaema unustab ennast rääkima detailselt neid samu lugusid, mis ikka ja jälle meelde tulevad. Kuidas ta arsti juures käis. Küsib samu küsimusi. Kas sa töötad ikka samas kohas? Kas sul on uus jalgratas? Ei, ikka seesama, mis juba kümme aastat. Sellegipoolest on see kõik väga armas. Võib vaid rõõmustada, et elame samas linnas. Et on aega vahel külas käia. Et tomateid tuleb sügiseti kõvasti. Sel aastal ka pirne. Rääkimata õuntest, marjadest ja hernestest. Kontaktis olemine vanavanematega tuletab meelde, kuidas elada lihtsalt ja hästi. Hinnad võivad tõusta, aga kartul ja tomat tuleb ikka sama vaevaga, mis alati. Vanaisa oli karaskit teinud. Viis keele alla.

Ma teen mingeid asju mingi aja. Huvitun mõneks aastaks. Saavutan mingi taseme ja siis kipub huvi kaduma. Ei lähe lõpuni. Aga kuidas sa lähed, kui enam ei ole tahtmist? Edasi surumine läheks meeletuks pingutamiseks mitte millegi nimel. Millegagi ei pea ju tegelema. See kursimuutus on aidanud kogeda mitmeid erinevaid asju. Palju rikastanud, aga teisalt tahaks küll, et oleks midagi, milles ma oleksin väga hea ja mis kutsuks edasi tegelema. Ma arvan, et elus on mingid asjad, mis kutsuvad, mis huvitavad ja ma olen alati neile sireenidele järgnenud. See on avardanud silmaringi, aga mida ma siis õigupoolest oskan? Midagi ju võiks, tahaks. Aga mis seal ikka, tuleb siis oodata elu kutset ja loota, et ta tuleb. Senikaua püüan elus püsida. Teha võimalikult meeldivaid asju ja mitte panna ennast tööga kinni. Hoida ennast ja proovida uusi asju. Ega muud polegi.

Olen otsustanud mitte võtta enam rohtusid. See võtab natuke aega, et tulla nende pealt maha. Pole lihtne. Tujud muutuvad mõne minutiga. Ülim väsimus vaheldub ärevusega. Vahel on need korraga. Kunagi ei tea, mis järgmiseks juhtub. Energiat pole, produktiivsus on madal. Teen vaid hädavajaliku. Väiksed rõõmud on. Mis ei nõua pingutust. Looduses viibida. Vaadata jõge voolamas. Käia meres ujumas. Üldiselt on kõik nagu loori taga. Udu sees. Iga tegevus pingutust nõudev. Mida väga pole vaja, seda ei tee. Alles viimasel hetkel suudan ennast kokku võtta, veidi enne katastroofi. Muidu lasen asjadel olla. Aga see on ajutine. Ehk kuu aja pärast on juba parem? Parem uni. Soov midagi ka teha. Loodame.