Ootamatult soe päev. Tegin silmad lahti, kohe on keskpäev. Ärkasin võlgadesse. Tuleb midagi müüa. Mõned aktsiad. Lubasin täna nii mõnedki tööasjad teha, aga lükkan need edasi. Täna tuleb randa minna. Mõtlen, kas vändata Vääna-Jõesuusse või minna Paljassaarde. Tahaks minna Vääna, aga kell on juba päris palju, äkki saab see päike ja soe enne otsa, kui kohale jõuan. Paljassaares olen juba palju käinud, aga sinna on ka oma pea kümme kilomeetrit sõita. Lihtsalt nii argine on see tee. Liiga palju käinud, natuke ära rikkunud selle koha enda jaoks. Tuleb siis pikem tee ette võtta. Ega see halba ei tee. Rattaga sõita värskes õhus.

Psühhoteraapia tõmbab ja peletab mind kordamööda. Nagu needus. Vahel tõmbab nii endasse. Mida rohkemat saaks teha enda ja inimkonna jaoks? Siis jälle tundub see kõik nii tohutu ja raske töö. Olla empaatiline kuulaja. Osata otsida verbaalseid ja sõnatuid vihjeid. Ma olen juba omajagu õppinud, aga nüüd on valiku koht, kas pühenduda mõned aastad või mitte. Mõtted vahetuvad iga tund. Loen läbisegi erinevaid materjale. Kord podcasti tegemisest, siis psühholoogiat, seejärel raamatut komöödia kirjutamisest. Sekka youtube’i videod, artiklid jumal teab mis teemadel. Vahele proovin teha tööasju. Lubatud tekste kirjutada. Haige kogus infot, mida ühes päevas sisse tõmban endale. youtube’iga tuleb küll piiri pidada, selle kasutamine on läinud viimasel ajal liiga tihedaks. Vaatan sinna nagu sotsmeediasse, et mis huvitavat toimub. Ekslen. Seda võib kasutada, aga pigem mingite loengute otsimiseks jms.

Vahel kui satun kuulama mõnda coachilikku tegelast rääkimas, kuidas probleeme lahendada, siis see tundub pinnapealne ja ei lahenda midagi. Ei peagi. Selge, et inimene ise peab jätma näiteks joomise maha. Mulle lihtsalt tundub, et joomine pole põhjus, vaid sümptom. Miks inimene joob - selle põhjus peitub sügavamal. Võib-olla on see millegi kompenseerimine. Näiteks hubase lähedustunde, mida isik ei suuda maailmas luua. Võiks ju jällegi coachilikult öelda - loo lähedased suhted. Ilmselge, aga see võib osutuda ületamatuks väljakutseks. Mitte võimatuks, aga ülimalt keeruliseks, kui isikul on all näiteks lapsepõlvetrauma. Ütleme, et hülgamiskogemus, mis on kui programmijupp, mis annab alateadliku käskluse mitte usaldada. See on kui kood, mida on raske muuta, kui puuduvad koodikirjutaja oskused või kood on lihtsalt ligipääsmatu. Ilmselt siis on üksildus liiga raske taluda ja suutmata seda tervislikumalt lahendada, võib jõuda lahendusteni, mis on lühikeses plaanis toimivad, aga pikapeale muutuvad hävitavaks.

Selleks, et tegeleda all oleva probleemiga, tuleb see kõigepealt üles leida, mis on juba omaette väljakutse. Kes see ikka meeleldi tahab iseenda hämarusse laskuda. Selleks on enamasti "vaja" mingit kriisi, mis viib valmiduseni teha suuri või harjumuspäratuid otsuseid. Ja kui allolev probleem on välja kaevatud, ilmsiks tulnud, siis tekib järgmine oluline küsimus - mida selle infoga tehakse. Ma võin teada, et lähedasemad suhted vanematega tõstaksid mu elu kvaliteeti ja võin ka teada, miks ma nende lähedust pelgan. Sellegipoolest lähevad aastad ja ma suhtlen nendega nüüd vaat et mõned korrad aastas, kuigi me ei ela kaugel üksteisest.

Nii et see on valus teema. Ma usun ka seda, et kui vaadata paarisuhtega seonduvat, siis see on tugevalt seotud vanematega. Olen märganud, et seda ei taheta sageli tunnistada. Isegi mõtteharjutusena mitte. Kui vanematega on suhted kehvad või ei suheldagi, siis tuua paralleele oma tänase paarisuhtega ei ole meeldiv. Sest see tähendaks vanemate teemaga tegelemist, kus on üsna kindlasti peidus väljaelamata emotsioone ja valu.

Nii et see on üks mu elu pärisprobleeme. Lähisuhte lubamine oma ellu. Kuidas muidu leian elu armastuse, kui ise selle eest puiklen? Samas ega ma pole õieti tahtnud ka kellegagi koos olla. On olnud perioode, kus see on õnnis ja vahel ka raske, kuid siiski talutav, aga pikemas plaanis on läinud alati millekski, kust tuleb väljapääsu otsida. Ma ei oska suhteprobleeme lahendada, kuigi natuke olen vast õppinud ka seda tegema, pigem jalutan minema. Olles kogenud, kuidas äraminemine ei aita mind edasi, vaid on tegelikult paigaltammumine, siis püüan konfliktisituatsioonides jääda paigale, kui see on seda väärt. Kui suvaline inimene häirib, siis on võib-olla õige eemalduda, kuid pikema suhte puhul, ei ole see kindlasti asi, mida esimeseks proovida. Eemaldumine teeb asja hullemaks, jätab konflikti praadima. Ometi teades seda kõige - omades vajalikku infot - kipun seda saatuslikult kordama. See on päris probleem. Otsin lähedust, aga samas tõrjun seda.