Sisutühja nädalat pole sugugi kergem tingimata üle elada kui töist.

Kui istun maha midagi tegema, siis tahaks kohe midagi muud teha. Klassika. Nahk kuivab. Dopamiinimasin on katki. Paranemine võtab aega. Hämmastav, kuidas väliselt võib ju kõik korras olla, aga sisuliselt on tegu töövõimetusega. Väga raske on midagi teha. Huvitaval kombel õues liikumine toimib. Selleks on jaksu isegi rohkem, kui siin vahepealsetel aegadel. Olen süsteemist kuidagi välja kukkunud. See meenutab mulle midagi... Üsna selgelt tuttavaid aegu, mis vahepeal tundusid olevat väga kaugele jäänud, kuid on nüüd tagasi. Kuskil keskkooliajal ja hiljemgi, kui ei teinud suurt midagi. Päevade raskus vajutas korralikult. Olin siis küllalt kangekaelne ja olen ka nüüd. Tööl käimine teeb kuidagi alandlikumaks. Siis on küll kurbust elu tühisuse üle, tahtmatust midagi teha, kuid olemise raskus ei saa kätte muul ajal, kui nädalavahetusel. Vabadel päevadel. Neid liiga palju pole ja enne kui arugi saad, tuleb uus nädal peale.

Eile öösel und paraku ei tulnudki. Kell oli vist 8, kui lõpuks une mati kaasa võttis. Nüüd on lõuna, mis tundub nagu hommik. Olemine säriseb veidi. Täpselt aru ei saa, mis toimub. Niisama olla on isegi okei, aga kui püüan midagi lugeda, siis vaatan lauseid ja tundub väga kahtlane. Kas on või ei ole.