Terve nädalavahetus pidu. Aga kui tööl ei käi, siis pole ka suuremat probleemi taastuda. Sellega peab muidugi arvestama, et paar päeva on üsna niru enesetunne. Kõigele vaatamata läksin eile õhtul linnatemplisse üle pika aja mediteerima. Rahustav ja meeldiv. Lähen ehk täna uuesti. Võiks ju iga päeva käia, kui selline võimalus on. Kuni ilmad lubavad on põhjust rattaga vanalinna vändata. Kui regulaarselt käia, saab rütmi kätte ja võib ka vahetevahel kodus teha. Alustamiseks on vajalik kohapeal käia, vähemalt mul.

Meditatsioonisaalist läksin otse tantsustuudiosse. Kaks tundi tantsimist möödus kiirelt. Pärast tundi oli küll veidi raske taas ratta selga istuda ja kodupoole väntama hakata, aga ei midagi võimatut. Kokkuvõttes oli kodus mõnus voodisse visata ja uni tuli kiirelt. See on juba suur õnn. Kui saab magada.

Nüüd on uus päev ja eks vaja natuke tööd teha. Pole viga. Saan ehk hakkama. Millalgi peab jälle tulema see soov. Soov midagi teha. Sattusin eile rääkima kahe inimesega, kelle lood kõlksusid minu olukorraga kokku. Kõigepealt munk, kes meenutas, et kui oli veel ilmik, siis pärast töösuhte lõppemist polnud tal mõnda aega soovi kuhugi tööle minna. Nii ka mul. Hiljem tantsukoolis nägin üle pika aja üht meest, kes tuli samuti hiljuti töölt ära. Töö muutus nii aeganõudvaks. Ülesanded ei edenenud enam. Nii ka mul, polnud enam mingit motivatsiooni ja eks siis ongi raske.