Flöödipaine

Hommik Maximas. Kaks vanemat härrat sätivad tööle, paberkotis on pirukad. Üks on juba kaubad piiksutanud ja ootab turvaväravate juures, neoontunked jalas. Teisel mehel on suusamüts ja ta on ärritunud, seetõttu mu pilku püüabki. Sahmerdab ja haliseb. Ei meeldi talle pangakaardiga möllata. "Kuradi jama, sularahaga ei saa maksta. Mul on siuke pohmakas."

Arvata on, et see õigete saiakeste otsimine ekraanilt on pohmakaga väga ebameeldiv tegevus, eriti kui pole kodupoes.

Teenindaja: "Kas te ei mäleta pin-koodi?"

Mees: "Mäletan küll. Mul on siuke pohmakas."

Toksib koodi.

Teine mees: "Ära hädalda."

Tunduvad muidu ausad mehed. Selge, et üritavad tööle jõuda. Vanem teenindaja muigab, ikkagi tasuta meelelahutus.

Suusamütsiga mees saab makstud.

Oodake! ütleb proua.

"Ahjaa. Saiakesed, kurat." Ta pöörab ringi, võtab oma pirukad ja kinnitab korraga endale, sõbrale, müüjale ja kogu ülejäänud maailmale: "mul on siuke pohmakas". Mehed kiirustavad edasi.

Hall taevas. Loogiline ju. On november. Toas on pime. Riidehunnikust annab otsida õiget pusa, värve ja kontuure on hämaras raske eristada. Kell saab 12 mu valgusküllases korteris. Üle pika aja nägin tuttavat varest. Juba aastaid on ta sama oksa peal käinud istumas, mitu korda päevas. Kunagi mitte väga kaua korraga. Mõned minutid. Siis tõukab ennast lahti ja sukeldub õhuvoogu. Kuniks ma teda jälle näen. Kindel ei saa olla, aga usutavasti ta on ikka sama. Vähemalt tundub küll. Esimene vares, kelle nägu ja olemist ma arvan, et tunnen, õigemini tunnetan ära. Vahepeal polnud teda kaua näha, lehed olid ka puudel, aga nüüd terve sügise jooksul ma ikkagi ei märganud teda. Tavaliselt ta ikka jäi silma pea igapäevaselt.

Täna tuleb kiire päev. Peabki toimetama hakkama. Mõned kiired asjad ja siis filmima.

Ema helistas ja kutsus "ühte kohta". Pidin muukima ja isegi kangutama ja kannatlik olema, et aru saada, kuhu ta mind kutsub. Otsis närviliselt sõnu, proovis vist edasi anda tunnet. "See on selline hästi teistsugune. Hästi hea. Tõeline selline... noh, seda peab ise kogema." Olin kannatust kaotamas. Lõpuks sain niipalju aru, et tegu on vist mingi kontserdiga. Õnneks sain ta nii kaugele, et saatis sündmuse plakati. Tuli välja, et tegu on mingi indiaani flöödi helirännakuga. Oh õudu! Aga tuleb minna, emale ei saa vastu vaielda. Kui emale ära öelda, siis järgnevad pahandused. Tuleb minna. Kuidas ma küll selle kõik üle elan? Vaene mina. Ma ei ole selliste lamamiskontserdite, või helirännakute, nagu neid nimetatakse, fänn. Olen aastate jooksul käinud mitmel erineval ja olnud kas häiritud või maganud kogu aja. Aeglane ilus ja veniv muusika ei sobi mulle. Vähemalt mitte sellistel instrumentidel. Arvo Pärti võin kuulata. Kuigi ma ei tunne vajadust teda kuulata, siis kui kuulan, saan aru, et see on hea, tekitab tundeid ja pigem meeldib. Aga isegi klassikalist muusikat ma ei kuula just sageli, küll teades, et see on hea ja iseenesest meeldib. Muusika on mõttetu minu jaoks. Ma ei saa sellest midagi. Väga pika perioodi kuulasin hiphoppi ja sedagi sõnade pärast. Mind huvitasid sõnad, lood, mida jutustatakse läbi sõnade. Tantsumuusika on väga oluline. Muusikat on vaja, et tantsida. Siis on teda väga vaja ja hindan kõrgelt. Aga lamamiskontsert? Õõh! Mulle meeldib vaikuses magada ja olla, flööt segab. Meloodiline muusika ilma rütmita - talumatu. Sama ebameeldiv nagu peaks rosolje asemel sööma paljast keedupeeti. Lisaks on need folgilikud instrumendid kuidagi nii igavad. Aga eks tuleb see 25 eurot leida. Lähen, sest ema kutsus. Mõtlesin nagunii, et tahaks temaga koos midagi teha. Ja nagu ebaõnn kutsus L. kohe järgmiseks päevaks mingile teisele kontserdile. Rootsi grunge-räpp. Jõudsin ühte lugu kuulata. Ei meeldinud üldse. Aga tuleb vist minna, kui see teda rõõmustab. 26.50€. Mind häirib muusika, kui see mulle ei meeldi, nii kohutavalt. aga püüan olla avatud ja äkki saab kogemuse, mis toidab loomingut kunagi hiljem näiteks. Äkki need kasud on mujal. Lähen vabatahtlikult piinapinki. Asi pole isegi rahas. Selles mõttes aga on, et tahan ju üle kõige reisile minna enne järgmist suve ja katsun säästa, et saaks ikka minna. Ja siis kahe õhtuga üritustele, kuhu ma tegelikult ei taha minna, üle 50 euro, lisaks transpordikulu. Sellega mu ohverdused ei piirdu. Kolmapäeval pean ära jätma tantsutunni, et minna indiaani flööti kuulama. Kõige hullem, kui lähen ja hakkan turtsuma. Saab olema kõva väljakutse. Kui meeldib, siis on kõik hästi, aga kui mitte, siis tean, et mul võib tuju nii kehvaks minna ja kui see üle võtab, siis ma ei suuda tunda muud, kui tungi põgeneda ja vabaks saada flöödipainest.