Kohutavalt palju aega läheb kaalumisele. Olen juba tüdinenud sellest. Mida ma kaalun? Kurke, kaalikaid ja seda, kas ja millal minna reisile. Kas keskkonnavahetus võiks aidata? Tuua värskust ja eluvaimu? Küllap vist. Praegu ma ei ela, pigem suren. Aga on ka toredat. Tantsutunnid. Taasleitud meditatsioonipraktikad. Eilne meditatsioon vanalinna templis oli väga nauditav. Tantsutund... nii ja naa. Bachatas on väga raskeks läinud arenemine. Mitte, et ma nii hea oleks, vaid lihtsalt ei arene enam väga. Kuigi eks on ka varem olnud justkui sein ees. Õppisin küll kombinatsioone, aga üks kõige raskemaid asju on teha väga hästi põhisammu. Saada keha liikuma õigesti. Pikalt oli sellega raskusi, aga mingi hetk ikkagi mingi sulamine toimus ja enam ma ei mõtle põhisammu ajal niipalju kehaliikumisele. Ka peeglist vaadates näeb liikumine parem välja. Eks see tantsulise liikumise arendamine on veidi nagu skulptuuri tahumine. Alguses liikusin nagu kivitükk. Väga raske on saada keha liikuma nii nagu ta kunagi liikunud pole. Saada see lihasmällu ja kehasse sisse. Õppides on pikka aega kõik väga kandiline ja näeb kohmetu välja. Shuffle ja raggaeton on praegu tänuväärsed uued tantsud minu jaoks. Higistamise tunnid. Bachata võlu on aga paarilisega tantsimine. See on heal juhul nagu mäng. Nagu lapsena. Või nagu seks. Seda viimast mitte erootilises, vaid sensuaalses mõttes. Kui õnnestub luua hea ühendus, saada samale lainele (nii tehnikaajastu terminid - ühendus, lainepikkus), siis on see sarnane võluv tunne nagu romantilisel hetkel.

Loen vaikselt, see tähendab aeglaselt, Woody Alleni autobiograafiat. Väga meeldiv. Nagu ta filmi vaatamine, aga raamat on päris kehapositiivne ja ma loen nii aeglaselt. Midagi on juhtunud lugemisega... Olen alati olnud aeglane lugeja, aga praegu on ikka päris aeglane see värk. Mis on okei, sest viimased aastad oli veel raskem ja kaootilisem. Nüüd ikkagi tuleb lugemine vaikselt tagasi ellu. Päevakavva. Mul on muidugi tähelepanu häirele omane joon, et suudan lugeda ainult seda, mis väga huvitab. Sundida ennast millestki läbi närima on samahästi kui võimatu.

Akna taga mürisevad erinevad masinad. Mõtlen, mida eluga teha. Ma ei tea, kas just luksus, aga see on võimalik ainult siis, kui on aega. Õnneks praegu on. Päevad libisevad mööda vaikselt ja ega suurt ei teegi. Täna peaks jooksma minema.

Woody Allen on 87-aastane. Ta oli 16, kui ostis trükimasina, millel ta on tänaseni trükkinud kõik, mis ta trükkinud on. Näidendid, stsenaariumid, proosa. Tal on kärsitu loomus ja kiire tööstiil. Õigupoolest tundub, et ta on terve elu olnud samasugune. Lõpuni ei saagi aru, kus läheb piir selle tegelase vahel, kellena ta ennast esitleb ja ta enda vahel. Igaljuhul on ta selline tüüp, kes oskab mõnda üksikut asja väga hästi ja muud erakordselt kehvasti. Autoga sõitmist ta ei õppinudki ära, nii, et ei riivaks sageli teisi autosid või teeäärseid telefoniputkasid. Kuni lõpuks loobus. Naljade kirjutamisega alustas ta juba teismelisena ja 18-aastaselt teenis kolm korda rohkem, kui ta vanemad kokku. Umbes 20-sena oli mingi produktsioonifirma juures õpilane, kuhu valiti punt noori, kes pidid siis mõne aasta jooksul saama stipendiumi ja heaks stsenaristiks. Sealt enamik kukkusid vaatamata põhjalikele katsetele ära. Nii et võib küll New York olla, kuid nalju kirjutama õpib ikkagi väga vähe inimesi. Põhjuseid, miks teised äralangesid oli palju erinevaid. Ta ei täpsustanud, aga olles ise filmikoolis käinud, siis kujutan ette küll. Kunstivaldkonnas ei saa tegutseda, kui pole suurt tahtmist. See tahtmine võib küll olla, muidu ei jõuaks ju algusessegi, kuid võib raugeda. Tekib midagi uut, mida tehes lööb inimene õitsele. Või vajub musta auku. Või kõigepealt vajub ja siis leiab muud. Naiivselt sõlmitud lepingu tõttu jäi ta seitsmeks aastaks kirjutama nalju koomikutele, kes ise ei suutnud kirjutada. Selline ette läbikukkunud töökorraldus. Andekad koomikud kirjutasid ise enda nalju. Allen puutus kokku peamiselt ekstravertidega, kes olid valmis maksma, et keegi neid aitaks laval särada. Naljad võisid olla küll neile hästi kirjutatud, aga kui koomikuannet pole, siis inimesed ei naera ja järgnes üksteise süüdistamine. Alustav koomik oli maksnud palju raha lootuses läbi lüüa. Tulemust ei järgnenud, küll aga kirjutaja süüdistamine. Noh ja kirjutajad süüdistasid vastu koomikuid, kelle puhul ei aidanud ka neile valmis kirjutatud naljad.

Kõige parem, kui on midagi põnevat lugeda.