Loll ütlus - kes teeb, see jõuab. Aga nii kipub olema. Kui hoida mingit rütmi, käia tantsutundides, olla muidu aktiivne, teha neid asju, mis meeldivad, kasvõi natuke nautida, siis on jaksu teha ka veel muud. Kui masenduse spiraal endasse tõmbab, ei tee midagi. Kõik muutub raskeks, ebamugavaks, vahel ka kardetavaks. See ongi must auk.

Vastikute tööde tegemine muidugi ei anna erilist vunki. Vahel annab, kui see ei võta tervet päeva. Mõnikord ebameeldiv töö on justkui äratus, meeldetuletus teha ka miskit meeldivamat. Äratab letargiast.

Kujutan ette palju asju. Iga päev uuesti. Lootus on lollide lohutus. Ja ma loodan. Et päeva mahub rohkem tegevusi. Et lõunaks on juba mingid asjad tehtud. Et teen ise süüa. Jõuan õues käia enne, kui läheb pimedaks. Tegelikkuses teen mingi 2 protsenti sellest, mis võiks. Kõik on okei, kui suudan sellega ise leppida.