On võimalik olla sõbralik ja tegus, ilma et teeks erilisi sissejuhatusi, vahetaks viisakusi. See on üks eestluse võlusid, võid hüpata kohe vestlusse. Eriti chatis on see tegelikult kergendus ilmselt kõigile. Kirjutadki kohe "tee siis arve ära".

Lugesin Ypsilonist Triin Tasuja enesereflektsiooni psühhoosijärgsest depressioonist ja seostest, mida ta on leidnud lapsepõlvesuhete ja praeguste vahel. Väga tugev lugu.

Jäin liiga vara magama, mingi 20 ajal ja ärkasin keset ööd. Mitu tundi und ei tulnud. Kuni lõpuks tuli. Uuesti ärkasin lõunast. Peab ikka proovima mingit rütmi hoida. Ärkama varem, siis tuleb ka tõenäolisemalt uni ja ei pea keset ööd piinlema. Tahaks ikkagi püsida vähegi normaalses rütmis. Nii hea on õhtul koju jõuda ja tunda kehas mõnusat väsimust. See on tavaliselt peale tantsutunde. Täna lähengi taas. Tuleb korralik trenn. Enne jõuan ehk mediteerima ka. Sel juhul peangi juba kahe ja poole tunni pärast välja minema. Kui nii hilja ärgata, siis ei jõua palju teha enne õhtut. Aga mis teha. Ma ei suuda veel tagasi tööle minna. Veel mitte. Kuigi mõte vaikselt juba liigub, et mida teha. Päris töökoht tundub hirmus. Seetõttu mõtlesin minna tuttava firmasse rehve vahetama. Ta vist endiselt otsib. Teeks kuu aega seda. Lihttöö. Mõjuks ilmselt hästi. Midagi stressirohket ma praegu ilmselgelt teha ei suuda. Proovin teha ainult meeldivaid tegevusi. Midagi, mida tahan või mis on lõbus, huvitav.

Eile öösel vaatasin lennupileteid. Leidsin Marokosse päris hea variandi, 300 eurot edasi-tagasi. Olen sinna alati tahtnud minna, mitmed linnad ja linnakesed, mis huvitavad. Kõrbes pole käinud. Rannad on seal ka olemas. Tegin juba öösel reisiplaani valmis. Kuni lõpuks hakkas ikkagi Aasia jälle kutsuma. Nii on ka varem läinud. Mõtlen, et ei lähe Aasiasse, leian hea alternatiivi. Lühema reisi ja võimalikult huvitava ehk mitte Euroopas. Ja see planeerimine areneb punkti, kus mõtlen, et pigem siis veidi kauem oodata sobivat aega ja koguda raha ja minna ikkagi Aasiasse. Taisse tahaks uuesti, Bangkoki, Ko Phayami saarele, Pai linnakesse. Indoneesia kutsub tagasi. Seiklused kutsuvad. Võib-olla ma alahindan lühireise. Nädal või kaks võib olla vägagi hea vaheldus. Olen harjunud minema vähemalt paariks kuuks. Ja see paar kuud lähebki kiiresti. Enne, kui arugi saan, on aeg tagasi tulla. Jätkub tavapärane elu, seisan taas Prisma hiiglasliku piimatoodete leti ees ja mõtlen, mida süüa teha, pea tühi.